Sattusin üle aastate jälle "Tuhande ja ühe öö jutte" lugema. Naljakas, kuidas raamatud ajaga "muutuvad", iga kord lugedes on see justkui uus tekst. Algkooliealisena lugesin neid lihtsalt kui muinasjutte. See oli see hea puberteedieelne iga, kus kõik armastusele viitav nii hirmus igav tundub: no JÄLLE hakkab mingi kallistamine peale, tuleks juba midagi huvitavat, džinnid või nii. Puberteediealisele pakuvad need lood juba uut mõtteainet, enne ära keeratud lehekülgedelt saab igasuguseid imeasju teada, millest isegi Eesti ajakirjandus siiamaani hästi kirjutada ei julge. Kenale kutile viskavad silma nii mehed kui naised; kui kaunitari mees põnevatel asjaoludel kuskil teadmata kaguses viibib, võtab tütarlaps kohaliku valitseja tütre ette ja suure tõenäosusega hakkavad nad mehe tagasi tulles õnnelikult kõik kolmekesi koos elama; õnnetu juhuse tõttu muudetakse kena valitsejapoeg naiseks ja kui tal hiljem on võimalik meheks tagasi saada, siis nagu enam hästi ei tahagi, sest naisena olla seks parem; käiku lähevad loomad ja džinnid ja üldse igasugused asjad.. Ja Seppeli-Ehini tõlge on muidugi geniaalne, teravmeelne ja mahlakas. Praegu ise igapäevaselt tõlkides paneb lausa imestama, kuidas nad selle ära tegid, sest tol ajal pidi info hankimine hulga raskem olema - raamatus on väga palju kultuurilisi nüansse ja spetsiifilist sõnavara, näiteks toidunimed. Praegu on lihtne, sõna Googlesse ja vähemalt piltide või kirjelduste järgi saab aimu, mis selle taga peitub, aga kuidas küll nemad seda tegid?
Üks detail, mida see kord lugedes veel lisaks keelekasutuse ilule märkasin, oli esimesest pilgust armumine ja pidevalt taustaks olev rahulik fatalism. Ikka on üks noormees ja üks neiu (noh.. enamasti, kui see pole just üks noormees ja üks noormees, või siis üks neiu ja üks neiu), ja kui nad põnevatel asjaoludel teineteist esimest korda näevad, vahetatakse paar lauset ja ongi korras, elu armastus on sündinud. See hetk otsustab kõik ja järgnev on juba kokkujäämise korraldamise protsess. Kui vahepeal takistusi ette tuleb, tehakse küll kõik võimalik olukorra lahendamiseks, ent samal ajal nenditakse, et küllap siis Allah just nii on otsustanud. Kui keegi sureb, siis seepärast, et talle määratud päevad said otsa, ja kui ei sure, siis polnud veel ette nähtud. Mis ka ei juhtuks, niikuinii on Allah selle juba ammu ette näinud, nii et las siis juhtuda.
Veel jäi nüüd rohkem silma, et erinevaid uskusid tolereeritakse neis lugudes üsna hästi. Islam on muidugi eelisseisundis ja paljud vahetavad oma eelmise usu selle vastu, isegi paljud džinnid on moslemid, aga ka teistest kõneldakse üsna hästi. Tulekummardajatest ehk mitte, kuna taunitakse nende tumedaid ja veriseid rituaale, kuid ülejäänute puhul on usu märkimine rohkem nagu rahvuse või päritolu tunnus.

Oleks huvitav kunagi kõiki neis lugudes käsitletud tähtsamaid kohti külastada. Muidugi on sajandite käigus Damaskus, Kairo jne märkimisväärselt muutunud, ent ehk on mingi hõngus ikka veel alles, midagi neis Tuhande... värssides ja vormelites ülistatud ilust ja veetlusest.