Jaripeo

Siin on üks pikemalt poolikuna seisnud tekst.


Jaripeo - see on rodeo vanaisa, Mehhiko üpris eakas pulliratsutamiskunst.

Sellega seoses tahaks ühtlasi täpsustada üht terminit: eesti keeles räägitakse "härjavõitlusest", aga mulle teadaolevalt on need ikka pullid, kellega võideldakse. Nimelt peaks härg eesti keeles selline pull olema, kellel on, kuidas nüüd öelda, munad maha võetud. Need, kellega toreadoorid jändavad, on ikka täiskomplektis isased lehmad: niisiis peaks õiguse poolest rääkima pullivõitlusest.
Mehhikos on pullivõitlus ka endiselt au sees, võistlused toimuvad, leidub isegi naistoreadoore ja puha. Koguni siin Malinalcos on oma härjavõitlusareen või isegi kaks, ehkki võitlusi pole meie siin olles tehtud.

Eile aga oli Mehhikos tähtis päev, Cinco de mayo (5. mai), mis tähistab Mehhiko ja Prantsuse armee lahingut Puebla kandis. Selle põhjal, mis ma lugenud olen, oli Mehhiko Euroopa riikidele kõvasti võlgu jäänud ja kui teised riigid olid nõus ootama, siis Napoleon III juhitud Prantsusmaa otsustas rahale ise järele tulla ja Mehhiko üle võtta. Prantsuse armee olla tol ajal Euroopa parimaid olnud ning Pueblas astus lahingusse 8000 hea varustuse ja treeninguga Prantsuse sõdurit, samas kui mehhiklasi oli nende vastas 4000 ja see olnud rohkem vikatid-koodid-talumehed tüüpi punt. Kuidagi aga nad võitsid, mis andis kogu Mehhikole uut hoogu ja lootust - seepärast siis nii oluline päev.

Siin Malinalcost natuke väljas asub teine küla nimega Amate Amarillo ning neil on juba vanast ajast selle päeva puhul kavas jaripeo - pulliratsutamine. Väidetavalt on Mehhikos selline sport tuntud olnud juba alates 16. sajandist, ainult et vanadel aegadel olnud eesmärgiks pull surnuks ratsutada. Nüüd sellist raiskamist enam ei toimu, pullid käivad esinemas kogu oma noorema ja vihasema elu. Neid kasvatatakse spetsiaalsetes rantšodes, toidetakse väga hästi, pestakse ja harjatakse ja lastakse puha lustielu elada, sellal kui teisi vaeseid härgi ootab põllul äkke vedamine. Pulliratsutajad teevad samuti kõvasti trenni, kõvematel meestel on üle Mehhiko tuntud hüüdnimed ja oma kostüümid.
Amate Amarillo jaoks on 5. mai aasta suurim pidu ja kui pulliratsutamine, siis ikka korralikult. Elanikke on külas väga vähe, arvan, et alla viiesaja ehk, kuid peo jaoks korjatakse pikalt raha ja niimoodi perede pealt kokku organiseeritakse võimas läbu. Me olime seal Eloise ja Simoni (maasikakasvatajate) kutsel, ega muudmoodi vist poleks võimalik olnudki - see oli umbes nagu Imavere jaanipäev, kohalikud Oja Janekid olid täies koosseisus platsis ja joodi isegi kiiremini kui Eestis. Ilmselt poleks me Eloise ja Simonita isegi kunagi teada saanud sellise ürituse toimumisest, sest see tehti Amate Amarillo kõige tagumises nurgas, kus asula ära lõpeb, ja reklaami ei tehtud, sest kellel vaja teada oli, teadsid niigi.

Nagu kokku lepitud, olime kell viis Eloise ja Simoni juures. Nad ütlesid enne, et tuleb ilusti riidesse panna. Mul oli tänu Imavere külapidudele enam-vähem idee olemas, aga linnapoiss JM jorises, et me läheme ju maakohta, ja pani ikka tavalise särgi ja püksid ja väikse lihtsa kaabu.
Sedasi maabusime siis Eloise ja Simoni pool. Arvasin, et kell viis tuleb kohal olla pittuminekuks, aga ei - Simon tõi kapist välja kaheliitrise Fanta-pudeli kahtlaselt selge vedelikuga, siis ilmusid lauale sool ja sidrunipoolikud, ülemõõdulised kristallpitsid, ja algas traditsiooniline Amate Amarillo peoks ettevalmistuste tegemine. Mescali-pits on muidu nagu tekiilapits, ma ei tea, mitu cl-i, aga pisike. Nende omad olid säästlikud: kallamisvaeva vähendamiseks kohe kaks korda suuremad. Jätkamiseks taheti kohe õlled ka lauale tuua, aga esialgu õnnestus sellest kõrvale vingerdada. Rääkisime elust ja ilmast, kuna taevas kiskus otsustavalt äikeseliseks.

Pimeduse saabudes liikusime lõpuks peopaika. Küla jalgpalliväljakule oli püsti pandud ajutine lava ja areen, selle ümber asusid ohtrad väikesed kiirtoiduletid. Selgus, et peo järgmine osa on tacode söömine. Seadsime end ühe tacoleti ümber sisse: kohal oli paras ports peret, mitu poega oma naiste ja lastega. Simon kadus kuskile ja siis tuli tagasi õllerestiga, igal õllepurgil juba sidruniveerandik kaasas. Nüüd oli ta kavalam ega hakanud enne küsima, lihtsalt pistis õllepurgid pihku. Söögiks oli siinne kõige tavalisem kiirtoit, mitut moodi lihatacod: maisitortiljad, mille peale laotakse soovikohast liha, praetud kaktusetükke, sibulaid, salsasid jm. Kuna neid valmistasid ainult kaks naist, läks hea tükk aega mööda, kuni kogu pere oma jao kätte sai. Seni oli aega ümbritsevat rahvast vaadata ja nagu arvata võiski, olid kõik väljas oma parimate riietega ja hoopis meie nägime välja nagu maakad. Meesterahvastel väikestest poistest alates olid ilusad kauboi-stiilis kaabud ja valged kingad, nahk- või kaunistustega teksatagid, paljudel valged särgid, stiilsed teksad. Naistel olid samuti kauboi-kaabud, teksad, pika säärega mustad või valged saapad ja ilusad tagid. Kohal oldi kogu perega, isegi imikud olid teki sisse mähituna kaasas - aasta suurim pidu ikkagi! Laval tegutses suur banda-muusika grupp. Palju puhkpille, kenad poisid rivis, kõigil muudkui jalg tatsus.

Kõik kuulasid hea meelega, aga keegi esialgu tantsima ei hakanud, kuna vahepeal tuli hoogvihma ja kõik olid ikka tulnud ennekõike pulle vaatama. Ja muidugi naabreid, et kellel mis seljas on ja kes kellega juttu räägib. Tahtmatult olime suuremat sorti vaatamisväärsuseks ka meie, aga Eloise ja Simon hoidsid meid kogu aeg enda lähedal ja ütlesid, et kui nähakse, et nendega oleme, ei hakka keegi meile tüli tegema. Kui huvitatult selle põhjust uurisime, ütles Eloise: "Praktiliselt kõik on ju sugulased! Keegi ei saa probleeme tekitada, sest kõik on omavahel seotud." Ja hakkas meile näitama: see on vend, see on teine vend, see on nõbu, see on teine nõbu, see on kolmanda nõbuga abielus.. Ja ongi nii, enam-vähem kogu küla on samast suguvõsast või selle suguvõsaga abielus. See tekitas muidugi täiendavaid küsimusi, mille siiski enda teada jätsin. Iga loomaomanikust maainimene ju teab, et kui lehmal pullvasikas sünnib, pannakse ta eraldi, et ta oma ema ja õdedega vallatusi tegema ei hakkaks. Aga see selleks. Eloise mees on vähemalt üsna kaugelt pärit, nii et neil on asi hästi korraldatud. Suurem osa külarahvast aga kohtab oma tulevast abikaasat juba algkoolis.

Seadsime end areeni ääres sisse. Keskel oli metallaiaga ümbritsetud sõõr, selle ümber astmetena tõusvad istmed. Pullid ja ratsutajad tegid sooja, poisikesed hullasid seni sõõris. Pika ootamise järel hakati viimaks võistlejaid välja kuulutama. Kõik marssisid välja, ühel uhkem kostüüm kui teisel, ja hüüdnimed ka vastavad. Need olid stiilis "Paide Must Surm", "Koeru Kahvanäoline Koer" jms. Nad kutsuti ükshaaval välja ja loositi järjekorranumbrid ehk siis kes millise pulli selga pidi kargama. Küll nad siis veel venitasid ennast ja palvetasid. Siis lasti nad minema, lahtrisse toodi esimene pull ja kinnitati talle rindkere ümber punane lai vöö, millest ratsutaja saab kinni hoida. Ratsutaja tuli välja, kohendas veel oma saapaid ja riietust ning ronis siis lahtriseinale. Lahter on nagu väike metallaed, maapinnast nii palju kõrgemal, et pulli jalad jäävad paistma, aga pulli seljast ulatub parasjagu ülespoole. Pulliratsutaja ronib lahtriseintele ja kui kõik on valmis, kargab pullile selga. Sel hetkel lastakse pull välja ja pulliratsutaja ülesanne on tal seni seljas püsida, kuni pull rahuneb.  Pull tuleb suurte hüpetega, tõmbab end rõngasse ja siis kargab kõigi nelja jalaga õhku, üritades ratsanikust kiiremas korras lahti saada. Julgemad ratsanikud suruvad ainult jalad pulli kintsudesse ning keskenduvad selgajäämisel, ettevaatlikumad rabavad pulli ümber olevast vööst ja hakkavad pulli kaela silitama, et see rutem rahuneks. Varem või hiljem pull rahuneb või väsib ja siis tulevad juba mehed lassodega. Need heidetakse pulli sarvede ja rindkere ümber, keegi haarab tagant sabast; ratsanik hüppab maha ja lassodega seotakse pull veidiks aia külge hinge tõmbama. Enamik neist lasi sellel rahulikult sündida, aga üks katsus küll aeda kõige täiega maha lammutada. Järgmiseks tuleb pullitalitaja ja võtab ohelikust, õigel hetkel sõlmitakse lassod lahti ja pull viiakse pulliaedikusse, talitaja peab lihtsalt õigel hetkel üle aia ronima ja värav pannakse kinni.

Iga mees ratsutas ühe korra ja see kord ei kukkunud keegi, Eloise rääkis aga, et see on tänu kohaletoodud ratsutajate kõrgele tasemele. Lihtsamat sorti jaripeol kukkuda mehi päris tihti ja vahel saada mõni surmagi, kui pull ta jalge alla trambib või puskima hakkab.
Kõik vaatasid hindava pilguga mitte ainult ratsutajaid, vaid ikka pulle ka, pulle ehk rohkemgi - loomi oli igas mõõdus ja iseloomuga. Kõigil oli lõbu laialt, poisikesed kõõlusid pullilatri kõrval aia otsas ja isegi küla koerad olid meelt lahutamas, katsudes siit-sealt liha varastada ning muidugi pullide peale haukudes, üks kargles koguni latri ümber ja katsus maruvihast pulli hammustada.

Kui lõpuks sellelt suurelt lustipeolt koju magama minema hakkasime, ütles JM, põline mehhiklane: "See oli küll kõige mehhikolikum pidu, kuhu ma iialgi sattunud olen."
Eloise ja Simon aga pidid kogu oma suurele suguvõsale ehk siis enam-vähem kogu külale seletama, kust me ikka pärit oleme ja kuidas nii saab olla, et me naaberkülas elame, kui me ometi nii gringode moodi välja näeme.
Ja üks Facebookis fotosid näinud Malinalco tüdruk kaebas, et küll on kole, pulle kiusatakse sedasi. Küsisin, kas ta umbes oskab kokku arvutada, kui palju kanu, kalkuneid, lambaid, veiseid ja sigu iga päev tapetakse, et Malinalco rahvast lihaga varustada. Või kas ta on näinud, mis seisukorras on need härjad, kellega siin põllutööd tehakse (kuna te pole näinud, siis seletan: tugevalt alatoidetud ja vedelikupuuduses, paks sõnnikukorp seljas, põllutööriistadest ja peksmisest paljudel suured, tihti mädanevad vorbid seljas) ja kas ta vaataks hoolega, millised on jaripeo pullid - kõigil karv läigib, väga hästi toidetud, puhtad ja hoolitsetud. - "Aga ikkagi." Andsin alla. See vaidlus oleks umbes sama edukas olnud kui Soome/Skandinaavia feministile seletada, miks mulle meeldib ust avav või mantlit selga aitav meesterahvas.