Nüüd tuleb üks pikk ja raske lugu.

JM korraldas oma üliõpilastele väljasõidu Malinalcosse. Sel semestril annab ta lisaks projektidele ka kunstilise väljenduse III kursust, mille teemadeks on inimfiguur ja perspektiiv, akvarell, tušš, pliiatsijoonistus. Väljasõit pidi olema põhimõtteliselt intensiivne laager, kolm päeva tihedat programmi ja harjutusi ning lõpuks näitus. Inimese joonistamise/maalimise jaoks oli ühest agentuurist palgatud modell, kuna ülikooli püsimodell ei saanud tulla.
Tudengid, papa-mamma pojad-tütred nagu nad seal Iberos on, jäid muidugi alustuseks kõvasti hiljaks - väljasõit pealinnast pidi olema kell üks päeval, aga tulema said nad alles kell viis, kuna mõnedel oli vaja šoppama minna, päriselt: seni, kuni osad tundide kaupa ootasid ja passisid, läksid teised ostukeskusse!!! Hea küll, lõpuks said nad tulema, kuigi selle jama pärast läks osa programmist juba kaotsi: sellal, kui esimene sessioon Malinalcos lõppema pidi, hakkasid nad alles välja sõitma. Noh, jõudsid siis kohale, ja seni, kuni valgust oli, hakkasid kesklinnas esimese harjutusega pihta, modell poseeris bikiinides ja tudengid maalisid teda kloostri taustal. JM jättis nad maalima ja tuli korraks koju asju tooma, kui ta siis kesklinna tagasi läks, polnud tudengeid enam kuskil - käis ja otsis, kuni leidis kogu seltskonna ühest baarist, juba oli tekiila ja õlled tellitud. Tal polnud isu nendega jooma jääda, palus neid, et nad vara lõpetaks ja magama läheks, et järgmisel päeval värsked olla; ja tuli koju magama.

Hommikul kell kuus helistati. Jutt oli segane, saime aru, et modell on röövitud ja ei tea mis, aga praegu asub ta jälle hotellis. Läksime kohale, oli politsei, mõned tudengid, ja modell nuttis oma toas. Esialgu saime nii palju aru, et ta oli öösel üksi baarist joogise peaga tagasi tulnud ja siis oli midagi juhtunud. Politsei, kes ta oli hotelli toonud, oli mökud kuubis, läksid ära ja jätsid kõik niisama. Muidugi olime kõik šokis ka. Sõime kõik koos hotellis hommikust, siis JM tühistas väljasõidu ja käskis tudengitel pealinna tagasi minna, et rohkem kellegagi midagi ei juhtuks, ja modelli võtsime enda hoolde. Tõime ta koju, ta läks esialgu magama, ma otsisin neti kaudu kriisipsühholoogi, kes mulle nõu anda oskaks, kuidas tüdrukuga käituda, mida öelda, mida teha jne. JM suhtles samal ajal kohalike ametivõimudega. Tüdruku perega polnud esialgu võimalik kontakti saada, sest tüdruku telefoni ja kõik muu võtsid tüübid talt ära, ja tol hetkel, eriti šokiseisundis, ei tulnud tal kellegi numbrit meelde - ainult ema, aga ta emal on mingi väga karm ajukeemia probleem, nii et ta on kogu aeg tugevate rohtude mõju all ega saa väga hästi aru, mis toimub. Pealegi, nagu aru saime, elab tüdruku pere hoopis Mehhiko teises otsas, ja ta ise on pealinnas päris üksi.

Kriisipsühholoogi sain väga ruttu (aitäh, Anu ja Sven!) ja nii tema kui ametivõimud ütlesid, et tuleb kohe arsti/haigla poole pöörduda, et läbivaatus teha, kõik fikseerida jne. Niisiis ajasime tüdruku üles ja läksime Tenancingosse, mis on Malinalcole lähim suurem koht.
See on muidugi juba Mehhiko klassika, ei midagi uut, aga toon siiski välja mõned punktid, mis mind kogu asjaajamise juures eriliselt ärritasid:
- nood idioodid politseist, kes ta maantee pealt ära tõid, ei teinud mitte ..... (täitke sobiva ropu sõnaga). Nad tõid ta hotelli ja pühkisid käed puhtaks. Ei läinud haiglasse, ei kutsunud välja kohtuarsti, ei aidanud tüdrukul avaldust teha, mitte ....... (täitke teise sobiva ropu sõnaga). Kahjuks olin ise ka tol hetkel nii šokis, pealegi otse voodist kohale jooksnud, nii et ei taibanud seda teha, aga oleks pidanud nende nimed ja ülemuse numbri võtma.
- Meid jooksutati ringi, ametnikud andsid kasutut infot: näiteks öeldi meile, et peame haiglasse minema ja seal tehakse läbivaatus. Läksime siis haiglasse, seletasime järjest registratuuris ja vastuvõtus kõik ära, juba määrati meid günekoloogi vastuvõtule - ja alles juba günekoloogi kabinetis sees olles öeldi meile, et peame hoopis kohalikku omavalitsusse minema! Et nemad ei saa enne kohtuarsti läbivaatust midagi teha, ja et kohtuarst pole nende juures, vaid omavalitsuses! No aitäh siis kohe ütlemast!
- Tüdruku andmeid küsis iga isik uuesti. Infosüsteem on NULL. Osad, näiteks kiirabi vastuvõtus!!!!! täitsid pabereid hariliku kirjutusmasinaga. Ja iga inimene küsis andmeid uuesti, isegi sama osakonna siseselt, ja pea kõik tegid kirjutades vigu, nii et pabereid tuli muudkui parandada.
- Kogu asjaajamine oli pesuehtne piinamine. Inimesed, kes ametikoha poolest pidid pabereid täitma, ei olnud  ilmselt mingit sellealast ettevalmistust saanud ja psühholoogi ei kutsutud. Intervjueerima hakkas meesterahvas. Olin kogu aeg tüdruku kõrval, aga lõpuks läks mul süda pahaks, kui lugu üksikasjadeni jõudis. Õnneks sai meesterahvas siis ise ka aru, et seda tööd peaks vist naine tegema, ja kutsus alles siis naisametniku.
- Kohtuarsti läbivaatusel olin nö lähedase naisterahvana juures. Tema töökabinett koosnes väiksest võidunud kušetist ja algelisest läbivaatuslauast. Isegi lamp oli katki, nii et pidin arsti assisteerima - kummikindaid ta mulle ei andnud, nii et paljakäsi - pidin hoidma proovide võtmise katseklaase ja teise käega lampi, kuna selle tugi oli katki. Seisin arsti selja taga ja pidin tüdruku läbivaadatavatele kehaosadele valgust näitama ehk siis valguse suunamiseks olin sunnitud sinna vaatama. Mis ma oskan öelda.. see ei kao kardetavasti kunagi meelest. Kuna arst pani mu nö tunnistajaks, pidin ka neid asju vaatama, mida ta mulle näitas ja aruandesse kirjutas. Ei tea, kuidas suutsin oksendamisest hoiduda. Sest.. mehi oli olnud neli.

Selles õnnetus omavalitsuses passisime terve päeva, sest kõik võttis kohutavalt aega ja kuna inimesed, kes intervjuud tegid, ei teadnud, kuidas seda asja ajada - suurema osa ajast Marta nuttis ja oli kokkukukkumise äärel. Ma imestasin kogu aeg, et miks neil psühholoogi pole. Pärast tuli välja, et on küll psühholoog - kui olime kogu selle kadalipu läbi teinud ja kell oli juba kuus reede õhtul - SIIS öeldi meile, et ta peab esmaspäeval tagasi psühholoogi juurde tulema ja üldse siin püsima, kuna tal tuleb psühholoogi ravi läbida. Küsisime, mis mõttes - kui ta ei ela üldse siin, vaid on hoopis mujalt pärit - ei huvita, asjaajamine käib nii!

Ja alles pärast kõike seda - õhtul hilja, kui üldhaigla juba sisuliselt kinni oli - saadeti meid haiglasse normaalsele läbivaatusele jne. Selle asemel, et talle kohe abi ja ravimeid anda, pidi ta terve päeva valudes ja infektsiooniohus selles .......................................... (siia pange mitu roppu sõna, soovitavalt nii krõbedat kui võimalik) omavalitsuse asutuses veetma!!! Üldse oli ime, et ta haiglas veel vastu võeti ega kästud esmaspäeval tulla!!!! Seal viimaks günekoloogid tegid talle normaalse läbivaatuse ja tegid süsti ja andsid vajalikud rohud. Õhtul kell SEITSE!!!!!!!!

Kuna olin pea kogu aeg tüdruku kõrval, tean kahjuks kogu lugu pisimate üksikasjadeni. Kõigi meelerahu huvides jätan need enda teada, ütlen ainult, et ta eksis ära, üks auto järgnes talle, neli meest, tõmbasid ta autosse ja linnast välja kuskile võsa vahele.. Lugu, mida juhtub ilmselt kõigis riikides, ka Eestis on seda ette tulnud. Ainult et seni pole need lood mind nii vahetult puudutanud, ma pole pidanud neis osalema.

Tagasi tulles saime lõpuks perekonnaga ühendust ja nad hakkasid omalt poolt organiseerima, kes ja kuidas saaks tulla. Samuti tuli õhtul koos oma abilisega üks kohaliku kogukonna vaimne liider, šamaan, kes siin ühe mäe otsast/küljel elab. Nad küsisid samuti üksikasju, lootuses mehed ära tunda - väike koht, kõik tunnevad kõiki. Samuti hakkavad nad nüüd organiseerima kohalikku naabrivalve projekti. See olla esimene kord, kui siin midagi sellist on juhtunud ja kõik on praegu tagajalgadel. Nad tahtsid väga aidata ja pakkusid, et korraldavad järgmisel päeval temazcali (Mehhiko indiaanisauna tseremoonia) ja veel eraldi ravitsemissessiooni ühe indiaaniravitsejaga. Samuti rääkisid nad tüdrukuga, viimaks ometi keegi, kellest reaalselt kasu oli - nad rääkisid jõu äratamisest ja tulevikku vaatamisest ja sellest, mis ikkagi veel elus head on jne, ja šamaan andis tüdrukule öiseks kaitseks oma jaaguariga kaelakee, et halvad uned temast eemale hoiaksid: arvan, et hetketingimustes oligi see parim, mida teha sai, sest šamaani autoriteetne rääkimisviis ja sisendamine ja see kaelakee lasid tüdrukul vähemalt öösel rahulikult magada. Ja hommikul läksimegi temazcalli.

See oli äge elamus. Šamaani elamine asub mäe küljel ja otsas, seal on iidsed koopad, mis asukohta (asteegi sõdalaste püramiidi ja tähtsa templi lähedust) arvestades olidki kunagi sõdalaste kasutuses. Ronisime kaljusse raiutud väikest rada pidi üles ja külastasime erinevaid koopaid ja kaljueende - üht koobast kasutab Martin aeg-ajalt magamiseks, teises käib oma sõdalaseharjutusi tegemas, kolmandas kirjutab.. Kotkad hõljusid meie kõrval, tundsime tuult ja päikest.
Siis ronisime alla tagasi, tutvusime ühe noore kotkaga, kes tal koduloomaks on (aeg-ajalt suhtles Martin huigetega mööduvate lindudega), all õppisime asteegi sõdalaste harjutusi ja viimaks läksime sauna. Temazcal on ümmargune väike kuppel, keskel on maas auk kuumade kivide jaoks. See oli tõeline traditsiooniline temazcal, ei mingeid pinke ja betoonpõrandat, kõik oli kuumutamata savist ja mullast. Kivid aetakse enne lõkkes kuumaks ja igas etapis (temazcalitseremoonias on neli nö väravat, neli osa, iga neist erinevale elemendile pühendatud) tuuakse uued kivid sisse. Sauna tegime neljakesi, Marta, Martin, üks ravitsejanaine ja mina. Traditsioonilises tseremoonias kasutatakse paljusid elemente: erinevad taimed ja aromaatne vaik, mida kuumadele kividele puistatakse; ravimtaimeteed, mida auru tekitamiseks samuti kividele valatakse, šamaanitrumm ja muud instrumendid, kotkasulgedest asi auru juhtimiseks ja halbade energiate saunast väljapühkimiseks, hirvesarved kuumade kivide liigutamiseks jne. Väljas on abiline, kes vastavalt šamaani korraldustele aitab - etappide vahel ust avab, kuumi kive toob, taimeteesid ette valmistab, külma vett hangib jne.
Kuna selle temazcali eesmärk oli Marta aitamine, oli kogu tseremoonia pühendatud naisenergiale ja muule sihukesele. Kogu värk kestis tunde. Laulsime šamaanilaule nii hispaania keeles kui nahuatlis, ütlesime mingeid asju, tegime hingamisharjutusi; kogu temazcal oli roose täis (naiseliku jõu sümbolina).. Martale oli see esimene kord temazcalis olla ja see mõjus talle hästi, saunast välja tuli ta juba märksa selgema pilgu ja püstisema peaga. Siis tehti talle veel väljas ka indiaaniravitsemist ja puhastamist.

Pärast lihtsalt istusime ja rääkisime. Õigemini tema rääkis ja mina kuulasin. Pean vist pärast ise ka mediteerima või midagi tegema, sest kogu juhtunu tekitab ikka veel tohutut raevu. Kui kahekesi turul käisime, mõtlesin, et hoidku jumal, et ükski mees meile ligi ei tuleks või midagi ei ütleks - sest mu meeleolu arvestades oli tõenäoline, et lapsi ta sellisel juhul enam ei saaks. Kohalik rahvas on ka nii vihane, et nagu ema õigesti ütles - need mehed peaks parem ise politseisse minema. Sest kui kohalikud nad kätte saavad, leiaks politsei nad ilmselt hiljem kuskilt võsa vahelt.

See on siis selgituseks, miks ma Facebookis kriisipsühholoogi otsisin.