Juh, just kolkasse me kolisimegi :) Elu siin on Mexico Cityga võrreldes täiesti teistsugune, oleme igapäevased liiklusummikute-tunnid ja praeguse kuivaperioodiga kaasneva linna kohal kummuva sudukupli vahetanud hommikuse linnulaulu ja mägimetsade vastu.

Malinalco? JM oli siin varem käinud ja kui mõtlesime, kus pulmajärgne nädalavahetus veeta, jäi just Malinalco sõelale. Ta korraldas kõik ise ära, nii et pärast pulma lihtsalt pakkisime asjad, võtsime Marguse ja Anu-Liisi pardale ja kulgesime siia. Juba üsna teekonna alguses hakkasid maalilised vaated - suurte metsadega kaetud mäed, gladioolipõllud, Alpi-stiilis mägimajad forelliojade ääres.. See oli alles eelmäng, Malinalco võttis päris hingetuks. Olime juba linnas hakanud oma elamist otsima, isegi ühe korteri vaatamine oli kokku lepitud, aga kui pühapäeval Malinalcos ühel tänaval avatud kinnisvarabürood nägime, tõmbas JM auto seisma ja jooksis ummisjalu asja uurima. Nagu nalja lubati meile kohe kortereid näitama hakata, läksime ringile ja leidsime koha, mis silmapilk koduna tundus - kesklinnas ühe peatänava ääres, ometi tänavast eemal mandariiniaia keskel seisab suur kahekorruseline maja, kumbki korrus on korter. Ülemine korter - kõrgete, katuseharjani lagedega, kahes küljes täispikkuses rõduga, valgust ja õhku täis - see oli See. Ja edasi läks kõik nagu niuhti. Kahe nädala pärast oli kolitud.

See on pealinnast ainult pooleteise tunni kaugusel (sama palju kulub Mexico Citys tavaliselt linna sees punktist A punkti B minekuks), aga ometi juba täitsa maakoht - erinevatel andmetel elab Malinalcos 5000 - 20 000 inimest (koos naabruskonna küladega). Eestis on see normaalse linna mõõt, aga siin käib see rangelt küla alla. Igas küljes on metsased mäed ja kuna kõrgusevahe tõttu on siin erinevad taimestikuvööndid, on ülikoolide uurimistöö andmetel Malinalco ümbruses ca 20 000 erinevat taimeliiki. Loomastik on samuti rikkalik, on igasuguseid asju kameeleonidest ja armadillidest jaaguarini välja.

Kliima on ideaalne: kunagi ei lähe külmaks ega ka päris kuumaks. Selle nädala ilmateade lubab päevaseks ajaks 28-30 kraadi, öösel on 15-21. Päike võtab nii mis kole! Hakkasin seda kõike kirjutama õues rõdu peal, aga juba küttis nii, et näonaha säilitamiseks pidin tuppa tagasi kolima. Malinalco oli juba muistsel ajal tähtis spirituaalne keskus. Siinsed mäed on püramiide ja templeid ja pühasid koopaid täis, igal kohalikul on sahvris lademetes iidseid loomakujusid ja tööriistu ja kõike - räägivad, et lööd maisipõllul kõpla mulda ja kõlks! jälle mõni kuju. Asteegid tunduvad tänapäeval muistsetena, aga asteegid vallutasid Malinalco (ja tegid siia samuti oma püha keskuse) ajal, kui Malinalco juba ammust ajast kuulus ja tähtis keskus olnud oli.

Turistide jaoks on siin üks püramiid ja tempel ära klanitud, see oli jaaguari- ja kotkasõdalaste oma. Muuseumis väideti meile, et see olla maailma kaljusse raiutud templite TOP 3 sees. Püramiidile viiva tee ääres olevad infotahvlid on muide kolmes keeles - hispaania, inglise ja nahuatli! Kotkad - kelle sõdalased siin kogunesid - on siin endiselt püsivalt esindatud. Alati, kui pilk üles visata, jääb vähemalt paar-kolm tiirlevat kotkast silma. Paistab, et nad töötavad vahetuste alusel. Kogu linn on lilli ja õitsvaid põõsaid täis. Aedades kasvavad banaanid, mandariinid, apelsinid, arbuusid, kohv.. Ühe tuttava arhitekti naine kurtis meile, et ta pidas vahepeal kohvikut, aga ei tasunud ära, sest ükski kohalik ei tule kohvikusse - igaüks joob kodus oma aia kohvi.

Ümberringi, ka mäenõlvadel laiuvad (ja kõrguvad) põllud. Samad suguvõsad on siin paiksed olnud nii kaua kui kogukonnamälu ulatub. Linnakese keskel asuva turu vanuseks arvatakse vähemalt 300-400 aastat, aga tõenäoliselt on see vanem. Rääkisin turul väikeste indiaanivanaemakestega juttu, nad rääkisid, et nemad pärisid selle müügikoha oma emalt, kes päris selle oma emalt, kes päris selle oma emalt, ... ja et kui nemad enam ei jaksa, hakkavad nende tütred müüma. Ülejäänud pere hooldab põlde ja loomi ja vanaemake tuleb igal hommikul värske kraamiga turule: maisilehtedesse mässitud kodutehtud kohupiim ja juust, väikestes savitassides (et jahe püsiks ja kaua säiliks) hapukoor, mis on nii koorene, et meenutab juba pigem võid; munad, tomatid, mais, oad, tšillid.. ikka seda, mille hooaeg parasjagu on. Juba rääkisime ka ühe aednikuga, ta teeb mulle siia ürdipeenrad, nii et eesti till ja oma tomatid saavad mühinal kasvama hakata.

Milline meie päev siin välja näeb? Päike kütab hommikul otse voodisse, nii et nagu ülejäänud kohalikud, kipume koos päikesega tõusma ja üsna vara magama minema. Sööme hommikust (eesti moodi kaeraputru ja kohvi), siis lähme turule ja vaatame, mis sel päeval eriti värske ja hea tundub. Süüa teeb see, kel sel päeval vähem tööd on. Täna näiteks oli minu kord, tegin Mehhiko oasuppi. Kuna selle komponendid on Eestis ka saadaval, panen siia retsepti:

- keetsin eelmisel päeval terve portsu ube valmis. Aedube/türgi ube täpsemalt. See on lihtne - ööseks likku, hommikul ohtra veega potti, paar vart sellerit ja paar pooleks lõigatud sibulat sisse, SOOLA EI PANE, ja seni vaiksel tulel haududa lasta, kuni oad pehmeks saavad (võib võtta tund-paar). Kui oad on pehmed, panen soola juurde ja lasen veel 10-15 minutit keeda. Hea on korraga suur ports keeta (1-2 kg ube) ja osa koos vedelikuga sügavkülma, osa külmkappi panna.
- Panin ühe portsu keedetud ube koos keeduvedelikuga blenderisse ja lasin püreeks. Valasin püree potti, lisasin silma järgi vett ja tõstsin tulele.
- Panin mõned tomatid ja kaks poolitatud sibulat ja ühe rohelise tšillikauna (samasugune, mida Eestis müüakse) teise potti, lisasin külma vett (nii, et tomati enam-vähem ära katab) ja panin tulele. Kui esimesed keedumullid tekkisid, võtsin köögivilja veest välja, viskasin blenderisse, lisasin kaks küüslauguküünt ja lasin enam-vähem peeneks (aga mitte püreeks - mulle meeldib, kui natuke köögiviljatükke tunda on).
- Kuumutasin väiksel pannil veidi õli, valasin tomatisegu peale ja kuumutasin, kuni esimene keedumull tekkis - siis keerasin tule alt ja valasin segu potti ubade juurde. Lasin kõigel uuesti keema tõusta, siis maitsestasin soolaga ja tuli alt.
- Valmistasin maisitortiljadest krõpsud. Seda ei saa Eestis teha, küll aga saab tortiljakrõpse osta - mul ei tule praegu meelde, mis nime all neid müüdi, aga Santa Marial on mingisugused. Oluline, et oleks maisist tehtud! Serveerimiseks valasin supi kaussidesse, igasse kaussi peoga tortiljakrõpse ja lusikatäis hapukoort. Ja siis - ¡provecho!, nagu siin öeldakse.

Söömine ja söögitegemine pole muidugi ainus, millega me siin tegeleme. JM jätkab siit ilmselt oma õppejõutööd, 2x nädalas pealinna noori harima. Lisaks on tal projektid, minul tõlked ja kirjutamine. Õnneks saame mõlemad oma tööaega üsna vabalt planeerida, nii et jõuame jalutuskäike ette võtta, mäkke või metsa või ümbruskonna põldude vahele minna. Alatasa kutsutakse igale poole kohvi jooma - väikese koha asi, kogukond hoiab väga kokku. Siia on kogunenud palju kunstiinimesi, arhitekte, muusikuid, kunstkäsitöölisi jms, ja omavaheline seltsielu on väga tihe. Lisaks on palju temazcalle (indiaanisaunasid), joogakohti, meditatsiooniüritusi, kõikvõimalikke õpitubasid, pisikontserte ja muud sellist. Pea igas teises-kolmandas majas on mõni käsitöökoda, kunstipood, isetehtud mooside-likööride pood vms. Kõik need tunnid, mis pealinnas veetsime autoga liiklusummikutes istudes, saame nüüd pühendada õppimisele ja loomisele. Me pole veel jõudnud oma, kiiret netiühendust panna, nii et blogisse hetkel pilte panna ei saa, aga mõned klõpsud on siin.