Et see sündmus üles tähendatud saaks:
eile oli kihluspidu. Või noh, õigemini õhtusöök. Siin paistab kogu see asi üsna rangelt traditsioone pidi käivat: kõigepealt räägib tulevane peigmees pruudiga omavahel sotid selgeks ehk see on siis käepalumise esimene faas. Kui sellega on korras, läheb peigmees ametlikult pruudi vanemate juurde kosja. Kui see õnneks läheb, on kihlus ametlik. Siis tuleb kihluspidu, kuhu kutsutakse mõlema poole vanemad, ristivanemad, lähemad sõbrad ja sugulased: selle ürituse eesmärk on, et mõlema poole suguvõsad ja sõbrad juba enne pulmi tutvuda saaksid.

Meie puhul oli see küll üsna ühepoolne, tehnilistel põhjustel nagu 10.000 km vahemaad :) Kutsusin siit mõned sõbrad ja ülejäänud rahvas oli JM poolt. Vaikne ja kena õhtu, JMi nooremad vennad täitsid baarmeni ja peakoka ametit, kõik pidasid kõnesid ja igal võimalusel vaieldi poliitika üle.
Kristo (tunneme Gero salsatrennide ja Casa de Baile salsapidude ajast) ja Meelis on praegu Mehhikos, kui ühel õhtul nendega kokku saime, jutustasid nad JMile Eesti pruudiröövitraditsioonidest. JM oli piisavalt naiivne, et seda oma pere ja sõprade kuuldes mainida, ja kõik sattusid sellest võimalusest nii vaimustusse, et esiteks tahab nüüd Carla oma pulmas ka pruudiröövi, ja teiseks tahetakse meid JMiga mõlemaid ära röövida - ja meessoost sõbrad ja naissoost sõbrad läksid vaidlema, kes ikka enne ära röövitakse (alguses tahtsid naised mu pulmahommikul pihta panna, siis mehed ütlesid, et aga nemad röövivad JMi juba eelmisel õhtul ära - "José Mario, mis kell sul ülikoolis see kursus lõpeb?"). Hea, et Meelis muudest Eesti pulmatavadest rääkida ei jõudnud, nagu korralik viinajoomine ja sellele järgnevad kaklused, suguvõsavahelised ja -sisesed unustamatud solvangud, abieluväline ja -vaheline seks jms :)

Kõned olid muidu väga südamlikud. Mehhiklased heldivad väga kergesti ja armastavad oma mõtted ja tunded kohe kõik välja laduda - ja eilne läks natuke paremini kui Carla kihlusõhtusöök, kus C&JM isa hakkas rääkima, et tema arvas, et ega Carlast asja ei saagi ja milline mees sellise iseloomu kõrval vastu peaks, aga näedsa nüüd, kõik lõppes ikkagi hästi, ja Carla sõbrannad jälle hoidsid lauast kinni, et mitte asjadega loopima hakata.

JMile valmistab muret, et mind on ka juba "matriarhaati integreeritud". Nimelt on ta emal viis õde ja neil õdedel ohtralt tütreid, ja õdedel on juba ammust ajast kombeks omavahelisi naisteüritusi teha, kuhu abikaasasid ja austajaid ja poegi kaasa ei võeta. Siiani oleme JMiga igal pool koos käinud ja kõike koos teinud, ja kui mind esimest korda "naisteklubi" hommikusöögile kutsuti, mossitas JM juba mitu päeva ette ja kaebas, et pärast vanaisa surma on sellest perest igavene matriarhaat saanud. Selle pere naised - nagu mehedki (keda on paraku arvuliselt vähem) - on kõik ettevõtlikud, iseseisvad, hakkajad ja tugevad ning hoiavad üksteist väga, kui ühel on häda, tõttavad kõik appi. Kui öeldakse "Vizcainod" (nende perekonnanimi), mõeldakse naisi.

Peredega seoses tuli veel meelde, et siin nimetatakse onudeks-tädideks ka onude-tädide abikaasasid. Kui onu võtab naise, saab sellest naisest automaatselt tädi. Ja isegi kui nad peaks lahutama, hüütakse naist endiselt tädiks. Abielus onu/tädi koos abikaasaga hüütakse "tíos" (ehk onud-tädid). Sõnadega "vend" ja "õde" käiakse samuti märksa heldemalt ringi. Lähemaid sõpru ja kaaslasi nimetatakse tihti vendadeks/õdedeks. Samuti on laiendatud perekonna side palju tugevam kui Eestis, õdede-vendade lapsed veedavad nii palju aega üksteise seltsis, et kasvavad praktiliselt koos ja jäävad kogu eluks lähedaseks. Peresiseseid tülisid ja erimeelsusi tuleb ikka ette, sõnu ja tegusid, mis veel hulk aastaid meeles püsivad, aga mingil moel saadakse siin sellest üle.