Siit tuleb meie tutvumise lugu :)

Tulin see kord Mehhikosse peamiselt ühel põhjusel - olin Sergiole lubanud, et tulen ta lõpetamisele. Ja kuna siia on üsna kauge ja kallis reisida, kavatsesin selle retke ühendada siinsete sõprade kohtamise ja raamatu jaoks täiendava uurimistöö tegemisega. Suhetest, meestest, kohtingutest jne oli mul üsna põhjalikult kõrini, nii et plaan oli - sõbrad ja ainult sõbrad. Elasin sõbranna pool ja kõik läks plaanipäraselt - sõbrad ja uurimistöö. Mu sõbranna, Christina, on minu vanune ja vallaline, iseseisev ja õnnelik tüdruk. Õhtul enne Sergio lõpupidu arutasime elu ja armastuse üle - et parem on oma elule keskenduda, tööle ja sõpradele ja hobidele ja üldse. Pärast toda arutelu läksime teise sõbraga Oxxosse (R-kioski analoog), ostsime pudeli rummi ja istusime sellega pea hommikuni, elu ja armastust analüüsides. Järgmisel päeval oli Sergio lõpupidu, mis oli absoluutselt eluäge; tantsisin hommikuni, siis viisid Yola ja Uziel mu koju, magasin tunni-paar, sain linnas ühe sõbrannaga kokku, siis koju, kiire dušš ja juba tuli mulle järele Jose Mario, kes oli Couchsurfingus kirjutanud ja pakkunud, et kuna tal on puhkus, võime koos midagi ette võtta.

Selliseid kirju laekus siin igapäevaselt, aga tema oma oli väheke normaalsem ja ajakava klappis, nii et mõtlesin, et võib ju kah. Kokkusaamise ajaks aga olid kaks magamata ööd oma töö teinud, nii et ärkvel püsisin vaid suurivaevu. Mul polnud aimugi, kuhu me läheme või mida teeme - ja ausalt öelda eriti ei huvitanud ka, mõtlesin ainult sellele, millal viimaks magama saab. Läksime ühte kesklinna meskaleriasse (meskal on tekiila-laadne jook, aga noorem ja vähem destilleeritud kui tekiila), kus, nagu selgus, oli ta kunagiste koolikaaslaste kokkusaamine. Rahvast kogunes päris palju, aga see polnud minu sorti rahvas - jõin oma ma-ei-mäleta-mida ja kuulasin nende jutuajamisi, jutt oli umbes "ja siis see meie maja Las Vegases on muidu normaalne, aga meie autod ei mahu garaaži enam ära, nii et vist ostame Miamisse suurema maja". Selgelt "esimese Mehhiko" inimesed ehk need, kellest ma tavaliselt suure kaarega ringi käin. Arutasin omaette, et jutu põhjal otsustades on tegu mingi eriti kalli ja peene erakooli kasvandikega ja kui mu värske tuttav selles koolis käis, siis on ta ka tõenäoliselt roosa mulli sees kasvanud rikkurite killast ehk teisisõnu - see on meie esimene ja viimane kohtumine, sest tavaliselt mul pole "esimese Mehhiko" omadega millestki rääkida.

Lõpuks sai mu limiit täis, küsisin, kus lähim metroopeatus on, et koju minna. JM ütles, et eieimittemingiljuhul, ta viib mu ikka ära. Hea küll siis, hakkasime sõitma. Autos mõtlesin, et annan ühe võimaluse, võib-olla kõik rikkurid ei ole ühesugused. Küsisin kohe soojenduseks, mis ta arvab Mehhiko klassiühiskonnast ja klassidevahelistest erinevustest :) Siis jutustasin oma indiaanlastest sõprade lugusid ja vaatasin, mis nägu ta teeb. Üllatavalt olid vastused "õiged" ehk esimene tunnikontroll möödus edukalt. Mõtlesin, et hea küll, vastused võisid olla kiirelt kombineeritud, et mulle meele järele olla ja pealegi olin liiga unine, et adekvaatseid hinnanguid anda, niisiis mainisin talle, et oleme järgmisel päeval sõpradega pulkeriasse minemas - kui ta tahab, võib meiega kaasa tulla.

Pulke (pulque) on paar päeva käärinud agaavimahl - valge, hapu, konsistentsilt natuke vedelat kisselli meenutav jook, mis seedimist soodustab ja kui see halvasti tehtud on või pool päeva liiga kaua seisnud, soodustab see seedimist nii kiiresti, et parem on seda otse vetsupotil istudes juua. See on Mehhiko muistne traditsiooniline alkohol, pärineb kaugelt konkista-eelsetest aegadest. Ja oma konsistentsi ja omaduste poolest (muule lisaks on see väga odav) on see siin kindlalt alamklassi jook. Peened inimesed laksivad kõrghoone katusebaaris tekiilashotte ja mohhiitosid!
Niisiis - pulkeria on kindlalt alamklassi koht. Selliste inimeste koht, kes mulle meeldivad - inimesed, kes selle nimel, mis neil on, teevad tööd ja näevad vaeva, kes on vahel või tihti sente lugenud ja arvutanud, kas sel kuul maksta elektriarve või telefon; inimesed, kes on tantsima õppinud tänavapidudel; inimesed, kes teavad, mis elu elatakse mägede indiaanikülades; inimesed, kes kummarduvad hulkuvat kassi silitama või annavad oma lõunasöögi tühjast kõhust hoolimata tänaval istuvale kõhetunud lapsele, sest nad teavad, mis tunne on söömata olla (mitte seepärast, et taevas boonuspunkt skoorida või seepärast, et endast head muljet jätta).

See oli teine eksam.
Esmaspäeva õhtuks olin juba enam-vähem välja maganud ja pulkeriasse me läksime. Koht oli väga lihtne, imetillukesed taburetid ja kõikuvad lauad, ilmselt lõunast saadik seal istunud töötud mehed oma neljanda-viienda joogi kallal; ainsaks dekoratsiooniks kogu ruumi katvad asteegi-teemalised maalingud. Istusime JM ja mu sõpradega pikalt seal ning hiljem jätkasime teises kohas. Ta läbis eksami edukalt, saades hakkama nii meie valitud kohtade kui mu sõpradega :) Hiljem ta viis meid Christinaga koju, Chris läks magama, me jäime tundideks rääkima. Aga mul oli plaanis varsti Eestisse naasta ja teda ootas järgmisel nädalal reis Kanadasse, nii et otsustasime kiirelt Mehhikos ühe reisi teha, et teineteist tundma õppida.
Vahepeal oli mul muid asjaajamisi, aga reis sai paika ja õhtul enne väljasõitu tuli ta mulle järele, et saaksime varahommikul kohe teele asuda.

Sellest õhtust saadik pole me lahus olnud :)
Kanada lennuk lahkus temata. Eesti-pilet jäi ostmata.

See oli siis esimene osa. :)