See on isemoodi tunne - uue elu alustamine nullist; stardimaterjaliks ainult see, mis ühte kohvrisse ja ühte seljakotti mahub. Mõned kleidid, mõned raamatud, jooksuriided, tantsukingad, vana telefon - umbes nii alustasin ka aastaid tagasi. Hirmu ei ole, sest kõrval on tugev õlg ja ümber on sõbrad ja pere - pere küll tema oma, aga mehhiklastele omaselt on nad mu juba omaks kuulutanud. Rahu ja usaldus. Kõik läheb ise paika.

Kummaline, kuidas vahel võib aastaid elu puzzletükke põrnitseda, neid üht-ja-teistpidi sobitada ja ikka jäävad osad tükid üle; mõni nurk on voodi alla kadunud jne. Ja siis saab puzzlekarp kerge müksu ning korraga on pilt koos, kõik täpselt nii nagu peab.

Mu ühel kodulinnal on vahtrad, mis alatasa värvi vahetavad ja sügisõhtutesse kullase kuma toovad või kevadel õrnalt sumisedes mett tilguvad. On kitarrimäng Tiigi ühika akendest ja kodune Zavood, kuhu talveöös külma eest põgeneda. On hommikukohvid armsate sõprade ja küünlavalgusega ja ööpäike Botaanikaaias.
Mu teisel kodulinnal on mäed ja koolibrid, kümned miljonid tuled ja ülikoolilinnak, kuhu mahuks kolm Tartut. On kustunud vulkaanid ja püramiidid, iidsed kanalid ja kurbade silmadega vanad jumalad. On tantsud selleks, et päike tõuseks ja laulud selleks, et Püha Surm ja aafriklaste pisijumalad kaitseks neid, kellel paremale kaitsele lootust pole.
Ja armastus on igal pool.