Bussireis Cancunist pealinna kestis 27 tundi. See võib kohutavalt pikana kõlada, aga polnud üldse nii hull - väljas vahelduvad imeilusad maastikud, vaated mägedele ja orgudele; kogu aeg näidatakse filme; peatuspaikades on aega natuke jalutada ja süüa; istmed on mugavad ja ruumi jätkub, nii et magada on päris mõnus. Mu kõrval istus üks lihtne vana mees, Juan, pungil lugusid oma pikast elust ja inimestest, keda ta selle jooksul tunda jõudnud on. Temaga vesteldes oli tunne, nagu sõidaks koos Gabriel Garcia Marqueziga, kes oma "100 aastat üksildust" esitab. Juani lood kõnelesid lihtsatest põlluharijatest ja Mehhiko rikkaimatest inimestest (kelle mõisades ta nooremana töötas), sugulastest ja tuttavatest ja nende peredest läbi aastate, põlvkondade vaheldumisest, seiklejatest ja neist, kes kunagi oma kodukülast ei lahkunud. Ta oli armas ja lihtne vanaisake, pajatas ühe loo teise järel ja otsis mulle oma põhjatutest taskutest kompvekke. Kui pealinna jõudsime, tutvustas ta mind ka oma naisele, kes oli bussijaama vastu tulnud - väiksele, sama armsale vanale purepetša rahvusest naisele, kes mulle pai tegi ja ütles, et ma ennast hoiaks ja et Jumal ka mind hoiaks.

Kolm korda pidasid bussi kinni föderaalid, kes bussist ja pagasist relvi otsisid.