Zoe Leonard, "I want a dyke for president.."

Ma tahan presidendiks lesbit. Ma tahan presidendiks aidsihaiget ja peaministriks pedet, ma tahan inimest, kellel pole ravikindlustust ja kes kasvas üles kohas, kus maapind on mürgistest jäätmetest nii läbi imbunud, et leukeemia vältimine on võimatu. Ma tahan presidenti, kes tegi kuueteistaastaselt aborti, ma tahan kandidaati, kes pole lihtsalt ainus valik kahe halva seast, ma tahan presidenti, kelle eelmise armsama võttis aids ja kes iga kord, kui silmad suleb, seda kogemust uuesti läbi elab ja kes on hoidnud oma surevat kallimat käte vahel. Ma tahan presidendiks inimest, kellel pole keskkütet, kes on seisnud polikliiniku, töötukassa ja sotsiaalabi järjekorras, kes on olnud töötu, keda on vallandatud, keda on seksuaalselt ahistatud ja kes on saanud homoseksuaalsuse eest tänaval peksa ning keda on pagendatud. Ma tahan kedagi, kes on veetnud öö kongis ja kelle õuemurule on põletatud rist ja kes on üle elanud vägistamise. Ma tahan kedagi, kes on olnud armunud ja saanud haiget, kes austab seksi, kes on teinud vigu ja neist õppinud. Ma tahan presidendiks halli passiga naist. Ma tahan presidendiks inimest, kellel on katkised hambad ja piisavalt ülbust, kes on söönud seda vastikut haiglatoitu, kes kannab vastassoo riideid, kes on tarbinud narkootikume ja käinud ravil. Ma tahan presidendiks inimest, kes on näidanud üles kodanikuallumatust. Ja ma tahan teada, miks see pole võimalik. Ma tahan teada, millal me võtsime omaks, et president peab alati olema kloun, alati seksiostja ja mitte kunagi prostituut. Alati ülemus ja mitte kunagi tööline, alati valetaja, alati varas, kes kunagi vahele ei jää.

Näitus "Sõnastamata lood" (viimaseid päevi Tallinnas) ja seal nähtu puudutas mind sügavalt.
Olen neilt eemadel avalikku ühiskondlikku dialoogi astumisest üldiselt hoidunud, sest LGBT (lesbi/gei/bi/transgender) on ainult üks neist paljudest ühiskondlikest teemadest, mis mu harja kergesti punaseks ajavad. Ja see sai selgeks juba ammu, et maailma saab muuta väikeste jupikeste kaupa, muutusteks aega ja ruumi andes.

Aga. Mu sõprade ja lähedaste hulgas on neid küllaga, kes vähemalt Eestis oma pereelu normaalselt elada ei saa, vaid peavad kedagi muud näitlema - kedagi, kes nad ei ole. Mul on vedanud, geeniloterii andis meie ühiskonnas normatiiviks peetava seksuaalse suundumuse, samuti sobib keha kokku sellega, kellena end sisimas alati tundnud olen. Üldse on hästi läinud, nahavärv on juhuslikult maailma respektaablimate killast, juuksevärv samuti selline, mis igal pool kõrges hinnas; kehakaal püsib üsna iseenesest sobivas seisus ning kodumaa kombed ja seadused ei sea mulle kui naisterahvale mingeid märkimisväärseid piiranguid. Aga see kõik on tulnud ilma minupoolse pingutuseta - lihtsalt sündisin sellisena sellisesse kohta. (Ah, ja puuete puudumine läks üldse meelest - mu silmad näevad ja kõrvad kuulevad, kogu keha töötab nagu vaja.)
See ei ole iseendastmõistetav. See ei sõltunud minust. Nagu ei sõltu ka neil, kellel teisiti on läinud.

Tahaks osata ja jaksata kõiki mõistma panna. Või kui mõistmine vahel liiga keeruline on, siis vähemalt austama ka seda, mis mõistmisest üle käib.