vo 5

Näitusest, unenägudesööjast loomast jne kirjutan hiljem.

Aga.. ütleme, laupäeva õhtuks on neli peamist pakkumist:

a) minna šampanjat jooma ühe Montparnasse'i teatri komöödianäitlejaga, kes on kahtlemata huvitav ja väga kena, aga kaugelenähtavalt kaheldava vooruslikkusega härrasmees;

b) minna dringile ja tantsima kõrge vooruslikkusega ja meeldivate, aga igavate finantsala inimestega;

c) jätkata Feri näituse avamist ülimeeldivas sõprade seltskonnas, Nandini caipirinhade ja Pariisi latiinokunstnikega;

d) rebida kontsad jalast, tõmmata jalga Nicole'i igivanad saapad, triibuga valged Adidased ja Thomase vana pusa ning minna sõna otseses mõttes põranda alla, Pariisi katakombidesse, kus kohati tuleb puusani jääkülmas mudases vees sumbata, madalamates käikudes seljakotti enda ees lükates roomata, alatasa võib kuskil pea mõne laest eenduva kiviastaku vastu lüüa või auku astuda ning kaugemates osades vedelevad hunnikutes pealuud ja muud kondid. Ja muule lisaks on sinna minek illegaalne ja kui seal ära eksida, võib halvemal juhul ekseldes paar head päeva veeta, enne kui mõne väljapääsu leiab.

Loomulikult pole sellise valiku juures pikalt mõelda midagi. Muidugi katakombidesse!

(Ja see postitus siin on näitamaks, et jõudsin sealt ka elu ja tervisega tagasi)