66

Kirjutan natuke, et need mälestusväärsed sündmused kuidagi üles tähendatud saaks.

Viimastel päevadel majutasin väga huvitavat inimest - Leedu joogakogukonna kunagine juht ja eestvedaja, e-õppe ekspert, professionaalne couchsurfer (ta on läbi aja majutanud 250 inimest!) ja veel palju asju. Väga rikastavad ja õpetlikud päevad. Alo tuli ka viimaks Tartusse, esimest korda pärast õnnetust, ja neljapäeval oli minu juures õhtusöök - isa ja Giedrius rääkisid vene keeles, ema ja Giedrius saksa keeles, meie Giedriusega inglise keeles ja ülejäänud omavahel eesti keeles.

Laupäeval asus ta jälle teele. Kui hommikust sõime, rääkisin Artoga skaibis paar sõna. Arto küsis, kas ma olen tunni aja pärast veel seal - et tal on tund aega vaja midagi teha. Ütlesin, et võib-olla olen, ja hakkasin oma toimetusi tegema. Äkki käib uksekell - lähen avama, ise mõeldes, et kes see küll olla võib. Teen ukse lahti - Arto!!! Otse Soomest!! Selline sünnipäevakink :)
Ja tasapisi hakkasid sõbrad kogunema. Ma polnudki nagu kedagi väga otseselt kutsunud - oli ainult teada, et prantslased tulevad ja eks me siis tähistame Mari, Fadeli ja minu sünnipäeva. Arvasin, et ehk 10 inimest astub läbi, viimaks oli vähemalt 20 :)
See oli nii armas. Õde ja vend ja sõbrad. Riikidest esindatud Eesti, Prantsusmaa, Soome, Tuneesia, Maroko ja Egiptus. Araabiakeelsed laulud, kõhutants, lõõtsalood, voogudena tekkinud ühine musitseerimine, igasugused vestlused ja vaidlused, Matthieu kirglik kõne Bordeaux' veinide ülistuseks (mõnusa prantsuse aktsendiga), öösel Edgari-Alo-Siimu nurgast kostnud tsitaadid (mälu järgi - "Aga kas teil kaheldava vooruslikkusega naiste numbrit on?")

Uus termin veinisõnastikesse: jommaijooo
Jommaijooo - 40 aastat vana Aserbaidžaani vein, mille vanaisa on maha kandnud ja mis on seejärel kolm kuud sõbra autos loksunud, paks sade põhjas. Ja kui see siis lahti teha ja esimene lonks võtta, on JOMMAIJOOO.

Mari sai sünnipäevaks hiiglasliku veepüssi (kõige suurema, mille Alo leida suutis), metronoomi ja kammertooni (pakitud Bas Armagnaci karpi).

Olin ja olen väga-väga õnnelik. Ütlesingi kõigile enne (ja kordan veel üle), et ei ole vaja asju tuua. Kõige parem kingitus on ühiselt veedetud mõnus aeg, ükskõik, mida me siis ka ei tee - kodus teetassi või veiniklaasi taga peetud vestlused, ühine söögitegemine, ooper, salsapidu, teater, öösel läbi linna jalutamine, reisimine.. see on palju parem kui asjad. See on kingitus, mida ma saan endaga kogu elu kaasas kanda, kuhu ma ka ei koliks või reisiks - mälestused õnnelikest hetkedest.

Aga kuna eile poleks siia mahtunud kaugeltki kõik, keda näha igatsen, olgu öeldud, et saabuval nädalal teen ühel õhtul äkki õhtusöögi. 14. aprillil näiteks, ainult et selle päeva õhtul on ka kontsert, kuhu minna tahaks - Sööt jt teevad Athena keskuses Valgre laule. Mõtlen veel, üks variant on, et sööme 14. minu juures õhtust (18-19) ja siis soovijatega edasi kontserdile. Näis!