What's the story, morning glory?

Nädal aega tagasi olin pea-aegu valmis oma Couchsurfingu majutamise-staatust "NO" peale keerama. Ma polnud veel jõudnud seda teha, kui saabus üks majutamispalve. Profiil oli uus, vähe infot, aga vaatasin, et kiri oli tore ja et Kilimanjaro otsa ronimisest tahaks küll rohkem kuulda.
See oli kahtlemata üks selle aasta seni parimaid otsuseid!

Kirjutasin talle enne, et mul on käsi kaelas ja Mari on tõbine, nii et suurem asi see hostimine olema ei saa. Rääkimata sellest, mida ma ei kirjutanud - et kõigi selle aasta jamade tõttu on tuju üsna tusane; et viimane cs külaline võttis hostimise isu pea-aegu ära; et energiatase on nullis.. ah.

Ja siis..
Anu, kujuta ette, kuidas ühel päeval koputab uksele keegi, kes on nagu segu Alost, Arnest ja Martenist :)
Gary.

Nende peres oli viis last. Ema suri siis, kui Gary oli kümnene ja kõige väiksem õde alles aastane. Isa sulgus selle peale aastateks ja rabas ainult hullupööra tööd teha, et üksi pere ära toita, nii et koju jõudis ta tavaliselt alles päris õhtul ja lapsed õppisid ise üksteise eest hoolitsema. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, suri hiljem veel õnnetult kõige vanem vend, kes kõigile eeskujuks ja autoriteediks oli.
Küsisin, kas ta oleks teistsugune inimene, kui ema oleks siiani elus. Ta ütles, et siis oleks ta ilmselt rutem saanud selleks, kes ta praegu on (väga avatud ja rõõmsameelne inimene). Sest pärast ema surma polnud neil aastaid kellegagi sellest rääkida, isa oli ise väga kinni läinud ja lastel tuli oma leinaga üksi toime tulla. Aga nad hoiavad väga-väga kokku. Ja tegutsemine ja hoolitsemine on selgelt veres :)
Üritasin kõik need päevad korduvalt hiilida pärast sööki nõusid pesema, parimal juhul sain vee lahti keeratud, kui juba kraanikausi lähedalt minema kamandati. "Aga ma SAAN ühe käega nõusid pesta!" - "OLE KUSS ja tule eest ära!" Söögitegemisest rääkimata. Elukutseline kokk!!
Nii palju lugusid. Kilimanjarol ronimine ja Aafrika. Suur armastus. Lumelauasõit. Sõprus. Eluülikool. Alati, kõigest hoolimata miljon põhjust naerda ja rõõmustada.
Kõik need päevad oligi selline tunne, nagu oleks vend majas :) Ja see elurõõm, naermine, hoolitsus, narrimine, koos kurvastamine ja koos kujutlemine, must huumor ja sarkasm, see laadis patareid uskumatult täis :) Muidugi olid ka kõrvalnähud, küll pisteti mind lumehange, küll lendas musta huumorit, aga selles on mul juba eluaegne praktika :)

Ja siin on üks tema kirjutatud tekstidest:

Broken Song

Music to my ears
Years on years on years on years
To never fade away
They were the words that we used to say
I love you
You love me more
I love you most
I just adore
The way you used to smile when you'd made me laugh
Without even trying to
It all seemed so daft
But to me
That meant the world
It was our secret connection that set me free as a bird
We were playing
That song that we shared that made us feel as one
Taking us back to the days when it all begun
When love was new
Love was fresh
Love was grand
When every second you were gone I was waiting to hold your hand
But today
The feelings all changed
It's like every chord we strike is a bitter one
Every note is a different one,
To the one we intended to play
The love's not gone
We've just forgotten how to say
That I appreciate you
You are the world to me
There is no other person on this planet that I would rather be
But that song
Just doesn't sound like it should
The music grates into us like the splintering of wood
As we fracture
We break
With one last stormy argument we seal our fate
Something once so beautiful
Played a song so sweet
But now it's broken
Never to repeat
The love is gone
Gone and all that I have is this broken song.