Nüüd saab talv läbi. See on selle talve viimane pilt kodust, järgmised tulevad juba kevadised.
Olen terve öö riideid sorteerinud, pakkinud, kirjutanud ja seda laulu kuulanud:

See on nii mõnus, mõtlik-nukker ladinaameerika džäss! Sõnad on muidugi kurvad.

Selle talve lõppu ei jõudnud küll kuidagi ära oodata. See on teistest talvedest raskem, pikem, tumedam olnud, kõik õnnetused ja jamad on selle kohale oma varju jätnud. Ehk see vari kaob koos talvega, sulab ja aurab päikese käes ära!

Lugesin kaht blogi, mida pea-aegu et igapäevaselt vaatan. Äkki, uitmõtte ajel vaatasin nende esimesi postitusi. Ühes algasid need 2006. aastal, teises 2007. aastal. Esimese autor on praegu 20- ja teine 21-aastane :) (No mis ma ikka sogan, üks on Laura, teine Anu). Ehk siis need toonased postitused olid üsna teisest ooperist, peegeldasid hoopis teistsugust etappi elus. Ja olen mõlemat blogi vist pea-aegu algusest peale lugenud. Huvitav ja armas on olnud näha seda täiskasvamise protsessi kõrvaltvaatajana - mis läbi aja on tähtis olnud, mis on muutunud, elu õppetunnid, hakkamasaamine, tugevamaks ja targemaks kasvamine. Ma soovitan teil endal ka korraks ajas tagasi minna ja oma esimesi postitusi lugeda :) See on armas ajalugu kirjapandud teemärkidega. :)