Päev täis tähenduslikke ja olulisi jutuajamisi.
Jalule, pärlid kaela, uksest välja, libedast ja kõigest muust hoolimata.
Giselle. Vanemuise balletiteater on tõesti tasemel!! Lihtsalt nii.. ilus. Lendlemapanevalt ilus. Kindluse mõttes olin ootused madalal hoidnud, aga poleks vaja olnud, kordagi ei tulnud häbeneda :) Publik ei pidanud keerulisemates kohtades hinge kinni hoidma, et noh, kas veavad välja või ei (kodumaises ooperis on seda vahel ette tulnud!).

Klaverimuusika Cafe Shakespeare'is ja Kir Royale. Natuke teeb nukraks, kui mõni väga lähedane sõber hakkab jälle Eestist ära sättima, aga samas.. ma olen küll viimane, kes sellekohaseid kaebusi tõstatada tohib :) Ja maailm on väike ja mõnus, lõppeks, asi siis külla minna :)
Rääkisime Tartust, rahast, karjäärist, elust. Panen siia ka kirja, mis ma sellest arvan.

Jah, nii mõneski muus kohas on hoopis teised võimalused ja väljavaated. Siiani oleks võimalik kas või Mehhikosse minna ja CIC-is end sisse seada. See tähendaks kordades paremat sissetulekut, palju paremaid karjäärivõimalusi (nii rahakoti kui CV paisutamise mõttes), igasuguseid ametiühingu pakutavaid eeliseid ja boonuseid. Sealset sissetulekut ja elukallidust kokku pannes elaksin varsti nagu kuninga kass.
Aga.
Mu õde elab praegu minust kümne minuti kaugusel (selle aja sisse arvestasin ka riidessepaneku). Ta on üks mu kõige lähematest inimestest ja kes teab, kuidas elud edasi lähevad - kas sellist aega enam kunagi tuleb, sellist võimalust kas või iga päev koos olla.
Viieteist-kahekümne minuti kaugusel (jalutades!) elab terve hulk sõpru. Vanu sõpru, lähedasi sõpru, igiomaseid, läbinisti tuntud ja omi. Me saame hommikuti aeglaselt kohvi juua või Zavoodis näha või lihtsalt korraks kokku saada, et kallistada, või siis tundide kaupa pargipingil istuda ja rääkida. Kõike seda. Ja Tartu eripärana seda kõike tehaksegi, regulaarselt. Vähem plaanimist, rohkem tegutsemist. Palju kvaliteetaega lähedastega. Tartus ei pea igapäevaselt tunde raiskama lihtsalt sellele, et üldse kuskile kohale jõuda. Kõik see aeg jääb endale. Armsatega olemiseks.

See ei tähenda, et kaugetes ja avastamata maades reisimine ja elamine ei kripelda. Kripeldab küll. Aga Tartu jääb alatiseks üheks kodusadamaks, üheks armsaks ja nautimisväärseks kohaks. Juured jäävad siia ja nende juurde jään alati naasma.

Koju kõndides sätendasid maas lumetähed. Taliöine maabunud linnutee.

Ah.. ja siis veel.. mootorratas sõidab selle suve ühe teise õrna käe all. Tervitan ema ja isa! :)))