See kord ei mahtunud cafetera pagasisse ehk Pariisis tuli üldjuhul hommikukohvita läbi ajada, kui just ei raatsinud allkorruse kohvikusse mitmeeurost kohvi jooma minna (ei viitsinud) või viitsinud lahustuvat või röövlikohvi teha (harva). Kui juurde arvutada see, et Sol tegi korraliku argentiinlannana hommikuti matet, ajasingi üsna kohvivabalt läbi.
Eile jõime Anuga korraliku pärastlõunakohvi ja hiljem tegin veel Õpetajate Lehe artikli nimel ühe kannutäie, mille ma üksi ära manustasin. Enne oli see päris normaalne kogus üheks keskmiseks päevaks ja polnud probleem kell 23 mõnusalt magama minna, aga kahe kohvivaba nädala järel on tulemus see, et: kell on 07:19 hommikul ja olen ikka veel nagu elektrijänes (kohvijänes). Panin Couchsurfingusse üles Facebooki-vastaste sõprade Pariisi peopildid, tegin uue aastaeelarve (eurodes); jõudsin mitme sõbraga rääkida, mitme prantsuse tegusõna olevikuvormid ära õppida; paar ammu igatsetud laulu hankida, uusima Big Bang Theory osa ära vaadata, Adolfol aidata Mexico Citys uut üürikorterit leida (jaa.. miski pole kohvijäneste jaoks võimatu, isegi Mehhiko sõpradele Mehhikos korteri leidmine!).. aga Õpetajate Lehe artiklist pole veel sõnagi valmis, rääkimata muudest vajalikest asjadest. Nojah.

See-eest oli meil Anuga tegus nädalavahetus.
Aga ma pean enne seda veel Pariisi kohta paar märksõna ütlema.

Näiteks neljapäev, viimane päev Pariisis, oli selline tüüpiline Pariisi päev!
Hommikul asjatasin kodus natuke, siis läksin Matthieu ja Fadheliga lõunat sööma. Nad töötavad La Defense'is, mis on Pariisi ainuke pilvelõhkujatega piirkond, puhas rahategemise koht. Kui metroos ühe liini pealt teisele läksin, mängis suvalises metroojaama koridoris väike sümfooniaorkester! Lihtsalt niisama.
Sel päeval naeratasin kõigile metroomuusikutele. Sest talv on ka Pariisis naeratused näol pühkinud.
Lõuna oli stiilne ja vägev, nagu Matthieu poolt oodata võiski. Meie kõigi vääriline. Aga lõpuks pidid nad Fadheliga tööle tagasi jooksma ja mind ootas järgmine sõber, kellega pidime pärastlõunakohvi jooma. Korraliku eestlasena jõudsin kokkulepitud metroopeatusse kümme minutit enne kokkulepitud aega. Korraliku itaallasena jäi ta tublisti hiljaks. Kõndisin edasi-tagasi, aga ilm oli jahedavõitu ja varsti oli kõik pildistamisväärne ära pildistatud. Samas oli seal jupp aega edasi-tagasi kõndinud üks tüüp, kes samuti kedagi tulutult ootas. Viimaks tuli ta minu juurde ja pakkus, et äkki läheme ootame kohvikus ja joome midagi sooja, seni kuni hilinejad välja ilmuvad. See oli absoluutselt teretulnud plaan, nii et ühendasimegi ootamise soojema ruumi ja cappuccinodega. Selgus, et ta on Fontaine'i teatri näitleja ja selleks ajaks, kui Alessio välja ilmus, jätkus meil juttu juba pikemaks. Ja kuna Alessio on algaja näitekirjanik, arutasid need kaks varsti juba lavastamise ja näitekirjanduse tehnilisi nüansse. Siis selgus, et too tüüp - Renaud - mängib ka kitarri ja kuna õhtul pidin Julieni juures jämm toimuma, kutsusin ta sinna.
Vahepeal käisin kiirelt kodus asjatamas ja siis lippasingi Julieni poole, kus Renaud kampa lõi. Ja uskuge või mitte, aga - sellised asjad juhtuvad: kui Renaud Julieni pool maha istus, langes ta pilk seinal olevatele mangaplakatitele, ja mis selgus - Renaud teeb teles just selle manga prantsuskeelse televersiooni hääli!! Lihtsalt nii. Selline ahel: Alessio hilineb -> kohv Renaud'ga -> vestluse käigus kutse Julieni poole -> Julieni&co lemmikmanga näitleja!
Pariis!!

Laupäeval oli mul hea plaan välja magada, koristada ja Vajalikke Asju teha. Sujuvalt sai sellest aga kohvijoomine Anuga (Marten--palun veel kord vabandust!), õhtuks kokku lepitud teema Märdi jt-ga; õhtul tegimegi minu juures otsa lahti ja siis seadsime sammud linna peale. Anu on seda juba piisavalt hästi valgustanud, aga ma lisan veel omalt poolt, et Anu on lihtsalt uskumatu :)
Genklubis näiteks kõndisid ruumi kolm suvalist kõrgemas keskeas tüüpi, niuksed suvalised kampsuniinimesed. Me ei tundnud neid, aga Anu tegi lihtsalt suu lahti ja minut hiljem RÄPPIS üks neist meestest (ilmselt esimest korda elus) oma telefonist mingit jõululuuletust, samas kui ta kolleegid beatboxi tegid ja tantsisid (samuti ilmselt esimest korda elus). See on Anu!
Jah, ja siis see pühendusega kontsert Zavoodi ees pärast Zavoodi sulgemist. Anu!

Ja see on ka Anu, et: kui Anu pühapäeval minu juurest koju tagasi jõudis ja oma toast välibasseiniga spaahotelli leidis, siis mida Anu tegi? Ma tean igasuguseid asju, mida inimesed tavaliselt siis teevad, näiteks karjuvad kellegi peale. Anu helistas mulle Skaibis, lasi oma toast kostvat vee tilkumise heli ja mängis sinna juurde flööti :))) Ja ülejäänud õhtu programmis oleksin isegi kaasa löönud, kui Maril täna koolipäev ei oleks.