2011, Pariis

Aastavahetus..
Ma tõesti ei tea, kust alustada. Vahest õhtust, kui "Kääbiku" alguse kombel sõbrad saabuma hakkasid? Või ühisest söögitegemisest, kus ühes nurgas vuhtis itaallane Itaalia roogi vorpida, teises viilutasid prantslased foie gras'd, kolmandas vorpis argentiinlanna empanadasid, ja lauale tekkis järjest juurde erinevaid peeneid juuste, kooke jne? Või veinidest ja šampanjadest, mida kõik kaasa tõid ja mis olid spetsiaalselt erinevatest veinikeldritest Prantsusmaa igast otsast just selleks õhtuks varutud? Või lihtsalt sellest tundest, kui oled tihedalt sõpradest ümbritsetud, kõik naeravad ja kallistavad ja räägivad ühekorraga? Või kui me Sheldoni klubiga "metalitoas" istusime ja seitsme parmupilliga eesti rahvalaule jämmisime? (Artol on nüüd kaks laulu selged!) Või kui Julien ütles, et "Anni is only person with whom I dance" ja me tantsisime rumbat? Või siis natuke hiljem, kui Matthieu mängis üht lugu ja ütles, et kujutle, kuidas sa oled vabalangemises, langed ja langed ja samal ajal tantsid valssi, selle loo saatel? Või veel hulga hiljem, kui Jose lõpuks jõudis ja me tangot tantsisime? Või juba üsna hommikul, kui me edasi naabrite juurde läksime, kus suur kostüümipidu toimus? Või kui me Matthieuga rõdul seisime ja ilutulestikku kujutlesime? Või kui me Fadheli ja Nicole'i ja Thomasega sealsamas rõdul ilust ja elust rääkisime? Isegi Sebastien tuli, ja Stephanie, ja ma tundsin, milline au see oli - mu sõbrad, kes kõik olid muidugi kutsutud ja igasugustele muudele pidudele, olid valinud selle õhtu siin ja sellisel moel, üheskoos. Viimaks oli meie "väiksel õhtusöögil" 19 inimest, ja ma läksin Pariisi esimest korda alles augustis, sel hetkel Pariisis mitte kedagi tundmata :D
Oli see aasta 2010 muidu, mis ta oli, aga see oli igal juhul üks õnnelik lõpp vanale ja õnnelik algus uuele aastale.

Anu, pärast eile õhtut on mul ka oma nigga-nime vaja :))) Ja väikest ego-korrigeerimist ka.
Üks sõber, Jose (Don Ju.. , s.t Don Jose) oli lubanud mulle kohalikku salsaelu tutvustada, nii et tegime eile otsa lahti. Teater Odeoni lähistel on üks väga pisike tänav, kus on üks väike uks, millele peab koputama. Siis teeb suuuur kuldketiga neeger ukse lahti ja kui nägu meeldib, lastakse sind sisse. Koht on päris pisike, aga see oli keldrist pööninguni latiinosid täis, mojito voolas, kõik rääkisid hispaania keelt ja aina tantsiti. Tegime Josega kohe ühe tantsu ja seal kehtis üldine lõunapoolsete salsakohtade reegel - kui nähakse, et sa hästi tantsid, pole enam karta, et istuma saab :) Tantsisin vahetpidamata, nii, kui korra tahtsin juua võtta vm, viidi kohe tantsima tagasi, sellest hoolimata, et Jose mul kõrval oli. Tantsisin igasuguste ladinaameeriklastega, aga kõige rohkem oli kuubakaid (ja nad tantsisid kõige paremini ka). Ühel oli kõht sõna otseses mõttes nagu see ribidega pesulaud - kivikõva sikspäkk! Ja sellist akrobaatikat visati, ma tegin niukseid trikke, et ise ka ei uskunud. Pidevalt lennutati ringi :) No muidugi, kes oli maja ainuke loomulik blond? :)) "Eres una reina!" Kui öösel koju jõudsin, olid riided läbimärjad ja pool tundi venitasin igasuguseid lihaseid õigesse kohta tagasi. Aga iga sekund oli asja väärt :) Kindlasti läheb kordamisele! Ja kuna ma suurema osa ajast tantsisin mustadega, siis on mul nüüd head nigga-nime vaja :) Neil olid kõigil sellised.. Kiki, Tomtom jne.

Aitab nüüd internetist :)