Mul on vahel selline tunne, nagu mu kodus eksisteeriks omaette väike maailm, mis ei sõltu välismaailmast - ilmast, vastutulevate inimeste torssis nägudest, tänavatel valitsevast vaikusest jne.
Olen tööasjadest väsinud, vaevalt paar tundi maganud, õhtu kodus - ja äkki elu käib, jaapanlased tassivad sushit lauale, siis istume Mari ja rändurite ja õe ja mõne sõbraga ümber laua, kõlab "head isu" erinevates keeltes, arutatakse, kui palju pagasit on aastaseks-mõneaastaseks ümbermaailmareisiks vaja, kuidas Aafrikas transpordiga on, mismoodi Mongoolias kuuma viina hapendatud märapiimaga juuakse (??), kas Siberit läbivas rongis on talvel soe..
Inimesed kallistavad üksteist, taustaks mängib tango, vaheldumisi on laual Argentiina mate, Jaapani tee, Guatemala kohv..
Mari inglise keel areneb väga kiiresti, kuulen teda külalistega aina rohkem rääkimas ja aru saab ta juba väga palju. Ta kommenteerib ingliskeelseid vestlusi juba täitsa vabalt, pean talle aina vähem tõlkima, pigem ainult üksikuid sõnu. Äge :)