Pariisi päev! "It's fucking crazy, man! And so fucking great!"

Kor 13: 1-13. Aga ma mõtlen seda üleüldiselt. Neid mõtteid on hea vahel üle lugeda, meeles pidada ja endas kanda.

Eile oli sõbrapäev ja sugulasepäev, kohe pärast töölkäimist läksin Fadelile vastu ja pärast seda tuli Andres. Ei tea, kas see on lihtsalt isikuomadustes kinni või oli see meie ühine veri, aga nii lihtne oli olla ja rääkida. Mis siis, et meie eelmise kohtumise ajal ei osanud ma tõenäoliselt veel lugedagi. Ja Anut ei olnud siis veel üldse olemas.
Veetsime väga huvitava vestlusõhtu, siis käisime Anu vaatamas, siis oli salsa Shakespeare'is ja Zavood. Zavoodis läks vahepeal natuke imelikuks, mingi kutt oli tulnud Fadeli väljas nügima (ta isa on tuneeslane, ema on itaallanna, ja sündinud ja üles kasvanud on ta Pariisis). Aga seal suitsupausil oli ka Finni klassivend, elukutseline sõjaväeline, kes küll oli enne teda suhteliselt halval toonil immigrandiks nimetanud (kuigi Fadel on Pariisis sündinud ja kogu elu seal elanud), ja see klassivend oli valmis kohe Fadeli eest kaklema, nii et asi lahenes, kuigi natuke imelik oli.

Fadel rääkis täna rohkem oma elust: hilisteismelisena elas ta tänaval, skvottides, ta tolleaegsetest sõpradest on vaid üksikud elus ja vabaduses, ta on näinud oma sõpru tänaval suremas.. palju asju, ja suuremat osa ma ei saa üldse kirjutada. Kes teda praegu kohtab, ei kujutaks ettegi. Kuus aastat tagasi oli ta oma keskkooli lõpupeol - tundides ta polnud käinud, nii et klassikaaslased teda tegelikult nägupidi ei teadnud, aga eksamid oli ta kuidagi ära teinud. Ja üks tüdruk tuli temaga juttu rääkima:
- "Kus sa elad?"
- "Pariisis."
- "Jaa, aga kus?"
- "(ühe metroojaama nimi)"
- "Sul on seal lähedal korter?"
- "Ei. Seal ma elan. Metroojaamas."
Fadel lahkus peolt eelviimase metroorongiga. Oma "kodujaama". Viimase rongiga tuli see tüdruk, kaks magamiskotti kaasas, ja jäi temaga kaheks nädalaks sinna, tõi toitu ja ravimeid. Pärast seda ütles ta: "Kui sa tahad minuga koos olla, pead oma praegusest elust välja astuma." Ja kadus kaheks kuuks.
Samal ajal oli Fadelil üks sõber, kes juba oli tänavalt ära aidatud: see sõber oli väga andekas muusik, Pariisi ühe tähtsama muusikakooli direktor oli teda märganud, ta kooli sebinud ja kuna ta nii andekas oli, siis koguni Pariisi üldorkestrisse, nii et tol poisil oli nüüd sissetulek, oma elamine jne. Too poiss viis Fadeli enda juurde, lukustas ta kuuks ajaks oma korterisse ja ütles: kuu aega oled siin, mitte kuskile ei lähe. See oli selleks, et ta ei saaks alkot, suitsu, heoriini jne. Ja kui Fadel tahtiski vahepeal välja pääseda, siis see ei olnud võimalik, sest Fadel oli tol ajal 177 cm pikk ja kaalus 52 kilo, samal ajal kui ta sõber oli tohutu suur kapp, turske ja tugev, uksest suurem. Nii et kuu aega oligi puhast elu, mis on alguseks piisav, et esmasest sõltuvusest üle saada. Siis ütles sõber: okei, rohkem ma sinu jaoks teha ei saa, nüüd edasi on su enda valik, mis elu sa võtad: kas lähed tagasi tänavale või hakkad millegi muuga tegelema; ma ei saa sul kogu aeg järel käia ja valvata: mine nüüd ja otsusta ise. Niisiis Fadel läks ja otsis selle tüdruku üles ja sealtsaadik on ta elu "puhas" olnud: ta ütles, et vast 3-4 korda aastas veel vahel tuleb korraks isu heroiini järele, aga üsna nõrgalt, nii et ta on suutnud seda ignoreerida.
Ja veel palju asju, palju lugusid. Pärast seda elukogemust on ta üritanud teisi võimalikult palju aidata. Nt kui tema ja ta sõbrad nägid, kuidas alkopoe müüja öösel kl 2 teismelistele alkoholi müüs, läksid nad poistele järele, võtsid neilt alkoholi ära ja andsid neile raha tagasi, viisid alkoholi müüjale ja ütlesid, et olgu see viimane kord, kui ta lastele müüb. Müüja müüs edasi, aga sealsamas piirkonnas oli veel üks vanemate tüüpide punt: tüübid, kes kõik olid mingi perioodi vanglas veetnud ja sealt naastes otsustanud, et keegi ei peaks sinna sattuma, keegi ei peaks sellist elu elama, ja üritasid samamoodi noori jamast eemale hoida - need vanemad tüübid olid ka paar korda müüjaga rääkimas käinud ja kui see ikka ei aidanud, süttis alkopood ühel pühapäevahommikul "iseenesest" ja põles maani maha.

Aga mis põhiline: Pariis tuleb homme Tartusse!!
Olime eile Fadeli ja Marteniga Shakespeare'is, kui Julien helistas ja kurtis, et nad ikka ei tea, mida laupäeval Matthieu 30. sünnipäevaks teha. Edasi läksid asjad nii, et viie minuti pärast rääkisin juba telefonitsi Matthieuga (kes oli kella viiest alates oma töökollektiiviga veinikeldris istunud) ja veensin teda Tartusse tulema. Ja nüüd ca tunni aja eest sai viimaks kõik korda, niisiis, Matthieu, üks ta tüdrukutest, Julien ja Fadel on homme Tartus!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Fadel läks üheks ööks Pariisi oma tüdrukut vaatama ja tuleb homme koos teistega tagasi.

WOOOHOOOOOOOOO!!!!!
Vive la France!!!!