Pariisi järel, kolmas päev

L küsis mu käest ühel päeval, miks ma tundsin end Mehhikos teisiti kui Eestis, miks ma elasin seal intensiivsemalt kui siin, mis Tartus puudu on?

Selle küsimuse üle mõtlesin Pariisis päris pikalt järele. Kunagi, noorema tudengina jõudsin ka Tartus intensiivselt elada: hommikul loengutesse, vahepeal tööd teha ja õppida, õhtupoole sõpradega välja, tihti varase hommikuni Botaanikaaias või Kaarsillal vms istuda ja rääkida, koidu ajal koju, mõned tunnid und, loengutesse.. Sel ajal oli suur sõpruskond, kellega koos tegutseda.
Nüüd on ajad küll muutunud: mul on Mari, mu töökohustused nõuavad intensiivsemat keskendumist, mu sõbrad on vanemaks ja vaiksemaks ja hõivatumaks jäänud või üldse täielikult pere ja laenude rüppe kadunud, olen ise ka vist Eestis olles vaiksem ja hõivatum.. aga miks? Olen ju üsna sama, piisab vaid, kui mind nädalaks-paariks suvalises linnas lahti lasta ja mul tekib seal hetkega sõpruskond, lemmikkohad, pöörased ja ootamatud seiklused?
Selle küsimusega tuleb tegeleda :) Hetkel käin veel Pariisi patareide pealt, nii et eile oli Tartu elu nagu vanadel headel aegadel: tegin Ritale kodus kiire massaaži, siis kleit selga ja kõigepealt üliõpilasteatri üritusele. Sealt astusime rokiklubisse, kus saime terve igaviku Vennaskonda oodata: alguses esines mingi imelik punkbänd, kes pealekauba mitmeid laule vähemalt kaks-kolm korda mängis, aga purjus punkaritele sobis. Vennaskond oli nagu ikka, Trubetskyl päikeseprillid ees, laulude vahele ütles ainult pealkirja (mida ta paberilt vaatas), tegid oma lood ära, siis lisalugude ploki, siis lihtsalt konkreetselt panid lavalt minema ja mängima hakkas "Vaikus on kuldne". Aga nad tegid seda hästi :)
Roy Strider naeratas kaks korda ja rikkus sellega oma karmi immitsa ära.

Siis läksime Zavoodi. Ütlesin Ritale, et see on viimane koht ja sealt lähme otse koju - aga ta sisetunne juba ütles, et nii see ei lähe :)
Esiteks jõudis tasapisi Zavoodi vähemalt pool kõigist neist, kes kontserdil olid. Teiseks tulid meie lauda kogu aeg uued inimesed juttu rääkima ja suhtlema. Ma olin enne Ritale seletanud, mis Zavood on: millal iganes tundub, et sõpru on liiga vähe, tuleb lihtsalt Zavoodi tulla ja sealt saab juurde, nii palju kui vaja :) Või mida iganes muud vaja on, kõike saab!
Kavatsesin just Martenile sõnumit saada, kui ta Zavoodi jõudis. Telepaatia :)
Ja Anu ja Serle ja see Vironia tüüp. Ja italiaanod. Ja sakslane, kellega Maarika pool tutvusime. Kõik jõudsid Zavoodi, varem või hiljem :) Kõik teed viivad Zavoodi, see sai jälle tõestust.

Kell neli hommikul otsustasime hakata minema Marteni+ juurde pelmeene sööma. Sinna me ka kohe ei jõudnud, sest enne oli veel vaja Vironiasse sisse astuda. Niisiis läksime Vironiasse ja tutvusime natuke nende konvendiga. Ja siis viimaks Marteni pelmeenid, mis maitsesid imeliselt!! :) Marten, mul on selle puhul sulle külmkapis šokolaadikooki, tule jaole!

Pärast kosutavat einet oli jaksu koju tulla, läksime kohe magama, et hommikul värskeltjahvatatud Guatemala kohvi juua ja Pierre'i šokolaadikooki süüa (Rital oli neljapäeval sünnipäev!).
Selline elu siis.
Tänane plaan on igavam, loengu ettevalmistamine, doktoriseminari ettekande kirjutamine, muu selline.