Pablo Neruda

SÜGIS TULEB TAGASI

Leinapäev langeb tornikelladelt maha
otsekui hajameelse lesknaise värisev kangas,
see on üks värv, üks unenägu
maapõhja vajunud kirssidest,
see on rahutuna saabuv suitsuhänd,
mis vahetab välja vee ja suudluste värvi.

Ei tea, kas must saadakse aru: kui ülevalt
ligineb öö, kui üksildane luuletaja
kuuleb aknal sügisehobu kappamist
ja ta soonis sahisevad tallatud hirmu lehed,
midagi on taeva kohal, nagu rammusa härja
keel, midagi taeva ja atmosfääri kõhkluses.

Asjad tulevad tagasi oma kohale,
vältimatu advokaat, käed, oliivõli,
pudelid,
kõik elumärgid: ennekõike voodid
täis verist vedelikku,
inimesed jätavad pihtimusi räpastesse kõrvadesse,
salamõrvarid laskuvad treppidest alla,
aga see pole see, vaid üks vana galopp,
vana sügise ratsu, mis väriseb ja kestab.

Vana sügise ratsul on punane habe
ja hirmuvaht katab ta põski,
ja õhk tema taga on ookeanikujuline
ja lõhnab ähmase maakõdu järgi.

Iga päev laskub taevast tuhkjas värv,
mille tuvid peavad laotama üle maa:
köis, mida punuvad unustus ja pisarad,
aeg, mis pikki aastaid tornikellades magas,
ülepea kõik,
vanad koitanud riided, lume tulekut jälgivad naised,
mustad moonid, mille kaemusest alati surrakse,
kõik see langeb neile kätele, mis ma tõstan
keset vihmasadu.

(tõlkis Hasso Krull)