ja TM Anu 2

Kõik ei loe Anu blogi, nii et ma kopeerin siia ka.
NB, see on ilukirjandus, mitte päevaplaan!
--------------------------
Jood pitsi viina, lähed mehega tülli, peksad lapsed läbi, viskad seejärel mehe kodust välja ja kõige lõpus lendab tühi pitsi vastu seina ja sinna järele see sama viinapudel.

Kõik on viina täis, haiseb, killud vedelevad maas. Lapsed nutavad, aga kuradima hea on olla.

Hommikul lähed ilusalongi, lased teha endale uue soengu ja värvid küüned tulipunaseks. Ja on ükskõik. Päras seda suundud kohvikusse, kus sõbrannad räägivad oma meestest. Meestest. Joomisest. Tanel Padarist. Nemad ei tea, mida teinud oled, aga sa ka ei ütle.

Vaatad kõigile otsa ja taipad, et pole neid eitesid vaja. Võtad laualt uue klaasi ja põrutad selle põrandale kildudeks. Uus klaas, uus rahulolu. Käratad kõige vaiksemale eidele otse näkku kõik, mis sa arvad. See on klišee, aga las ta olla. Võtad ta taldriku, kus on eide lemmiksalat ja viskad selle salati talle sülle ja põrutad uue nõu põrandale kildudeks. Seejärel, astud uksest välja. Kuradima hea on olla. Varjuks saab vaikus, sest keegi ei julge midagi öelda.

Mees ootab suure lillekimbuga ukse ees. Võtad talt lilled ja viskad need maha. Sellest ei piisa.

Toas tõmbad kõik aknad pärani, viskad välja kõik asjad, mis närvi ajavad. Vana telekas, ilma tilata kohvikann, kole vaip, mehe riided, lapse jalgratas. Kõik lendavad. Naabrid lasevad uksekella, avad ukse ja saadad nad vittu. Seejärel kingid neile peegli, mis kukub trepist alla, aga mitte sinu käest, ja pudeneb sajaks erinevaks killuks. Sa karjatad ja röögid nende peale. Tõmbad ukse enda järelt pauguga kinni.

Võtad uue pitsi viina. Kummutad selle alla.

Ikka on veel tunne, et pole rahul. Haarad auto võtmed. Sulged aknad. Keedad lastele hernesuppi ja kisselli.

Väljud uskest ja istud autosse.

Rahutus istub ikka hinges. Klaasi lõhkumine enam ei aita. Laste peksmine ka mitte. Mees on juba kodust välja visatud. Sõbrannad pikalt saadetud. Taldrik lõhutud. Uus soeng on peas. Küüned on värvitud. Kontsakingad on jalas. Midagi on veel vaja.

Puhastust!

Lõket!

Pisaraid!

Kumbagi pole, ei tule ja ei hakkagi tulema.

Kuradi päralt, ropendad ja annad gaasi. Peatad auto tänaval ja astud välja. Haarad maast kivi ja viskad akna sisse. Kivi põrkab tagasi. Plastikaken oli. Aken ei purunenud. Raisk! Ropendad uuesti.

Tahtmine on kellegagi kakelda, kogu jõust hästi kõvasti lüüa. Kurat, kus viin on?

Astud sisse rokkarite baari. Tellid endale kuiva Martini. Paks baarmen jõliitab sind. Võtad klaasi ja viskad kogu jõust. See ei taba teda, vaid seina. Ta astub lähemale, lööd- aga lööd mööda. Jõuetus tuleb peale. Baarmen lööb sind, aga ka tema lööb mööda. Kasutud inimesed, kasutu koht. Virutad käekotiga talle vastu pead. Käib kolksatus. Pühid käega klaasid letilt maha.

Käekotist leiad märkmiku, tõmbad sealt kõik lehed välja rebid tükkideks ja viskad maha.

Midagi on veel vaja teha.

Jõuad tänavale ja kisad kogu jõust. Inimesed tõmbuvad eemale. Karjud nii kaua kuni hääl kähedaks muutub. Karjud veel, kuni hääl kaob.

Edasi astud auto juurde, sikutad välja ühe tänavaposti kogud jõudu ja virutad sellega vastu auto esiklaasi. Klaas puruneb. Muutub suhkruks. Kuradi auto. Kellele seda vaja veel on. Virutad jalaga vastu küljeust. Kurat. Võid seda teha. Täiega võid. Keegi ei saa keelata.

Nüüdon vaja relva. Lähed lasketiiru ja kõmmutad nii et kõik kuulid on otsas. Lased suvalises suunas. Kelle jaoks need märgid veel on. Paugud löövad kõrvad lukku. Aga need ei kuule enam ammugi.

Elu või surm, mis vahet sellel enam on.

Raev on vaibunud. Järel on see sama jõuetus, mis tekkis baarmeni lüües.


Lähed poodi ja ostad kõige läägema tordi, mis saada on. Istud parki ja hakkad kätega sööma. Ajab südame pahaks, aga süda oli juba enne paha.


Miski ei aita. Mitte miski. Räägime- kellega? Sõnad- kelle jaoks? Kõik on ammu juba kurdid. Mitte keegi ei kuule, mida öelda püüad. Mitte ükski sitane inimene siin maamuna peal.

Nende hirm, aga mitte sinu. Oled ära lõhkunud iga viimse kui suhte. Kõik nõud, mis on kätte juhtunud, autoklaasi, aga kus on see eilene kuradima rahulolu. Kõik hääbub. Tormamine ei aita..

Koer tuleb juurde ja hakkab tordist kätt limpsima. Tõstab porised käpad kleidile ja hakkab alles jäänud torti sisse õgima. Tal on kirbud, tal on üks kõrv verine. Veri. Lõpuks ometi. Ta haiseb mäda järgi. Hakkab urisema su peale. Sul on pohhui. Las uriseb. Kargab jalga kinni. Tunned ta viha. Tema viha läbib ka sinu. Verd hakkab tilkuma. Üritad ta lõugu lahti kiskuda, sest valu muutub kannatamatuks. Mitte ühtegi pisarat ei tule, hakkad uuesti karjuma, aga häält ei tule. lõpuks kargad koerale hammastega kõrri. Ta vabastab jala. Aga sa ta kaela ei vabasta, surud hambad sügavamale. Koer hakkab niutsuma.

Leiad endas hääle ja käratad talle. Koer tõmbab saba jalge vahele ja jookseb. Jooksed talle järele, aga ei jõua. jalg teeb põrgulikku valu. Sukad on lõhki, suu mädahaisu ja karvu täis.

Miski oli korraks päris.