Are you ready to live?

Trummidel Ray Luzier :)

Õhtupäike kuldab imeliselt kodu.
Nädalavahetuse möll võttis veidiks jalad alt, eriti taustal käinud draama (see polnud küll kuidagi pariislastega seotud, nad nägid seda ainult kõrvalt): see on kellegi teise elu, nii et üksikasjadesse laskumata mainin lihtsalt, et käesolev sügis on päris mitmele sõbrale väga raske.
Ma olen kaks päeva palavikus olnud ja peamiselt lihtsalt maganud. See on sel sügisel juba mitmes palavik, millest järeldame, et on aeg hakata uuesti regulaarselt trenni tegema ja saunas käima.

Täna on hea päev, et üks korralik soojendav tšillisupp teha (neli tärni vähemalt), õega šokolaadimuffineid küpsetada, Matthieu toodud Bordeaux' vein lahti korkida ja musta huumori filmiõhtu teha.

Mehhiko-raamat liikus jälle sammukese edasi, sellest sai nüüd "Minu Mexico City", mõistlik, sest peaasjalikult pealinnas ju elasingi. Pean nüüd hea tähtaja välja mõtlema, nii, et doktoritöö Mehhiko all ei kannataks.

Küsisin Fadelilt, kas ta igatseb vahel tänavaid.. midagi sellest tänavaelust, ja mida ta on tänavatelt oma praegusesse ellu kaasa võtnud. Ta ütles, et jah: vendluse tunde. Selle, et
selg on kaitstud ja et ta kaitseb teiste selga. Selle, et su ümber on inimesed, kes on valmis su eest surema ja kelle eest sa oled valmis surema. Sõna otseses mõttes, mitte ainult kõnekujundina. Sest tänavatel tuli seda ette.