Sarjast "Minuga juhtub alati midagi"

Kirjutan seda postitust praegu ühe käega, seepärast see läheb aeglaselt ja konarlikult.

Näen hetkel välja, nagu oleks mul seljataga ebaõnnestunud enesetapukatse: vasaku käe randmeosa on paksult sidemetesse mässitud. Ja see juhtus veel aine "Netisuhtlus" neljanda loengu alguses!

Kujutlege, usinad üliõpilased on juba oma kohtadel, loenguks valmis, ja siis vangub nende ette näost lubivalge õppejõud, veri mööda kätt alla voolamas, ja küsib: "Kas keegi siin siduda oskab?"

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et otsustasin eelmisel nädalal ome tudengitega midagi ette võtta, et nad rohkem suud lahti tegema ja suhtlema hakkaks. Ülikoolikeskkonnas on seda raske teha. See loenguruum, kus ma oma ainet annan, ei ole eriti lihtsalt ümberpaigutatav. Tudengid istuvad oma laudade taga ja jõllitavad üksteise selgi: no mis sa seal ikka suhtled või oled. Niisiis leidsin, et on paremat plaani vaja, ja teatasin, et järgmine loeng on minu juures kodus, koogi ja kohviga. Mõeldud-tehtud, tegin koogi ja teed ja kohvi, tudengid tulid toredasti kohale, seadsid end sisse, vaid paar tükki oli veel puudu. Tuli ka viimane, aga kass kasutas juhust ja lipsas välja. Panin veel kohvi hakkama ja läksin kassile järele, et ta enne loengu algust sisse saada. Hakkasin teda võtma, aga kass oli ilmselt nii suurest hulgast inimestest ärevuses ja arvas, et see on keegi võõras, niisiis lõi ta mulle sellise hoo ja jõuga hambad kätte, nagu ma kavatseks teda röövida ja tal tuleb oma elu eest võidelda. Sain ta tuppa, ta lasi lahti, ja kus siis hakkas randmest verd lahmama! Ülemistest aukudest immitses natuke, aga käe alaküljelt veri lausa voolas, sõna otseses mõttes. Püüdsin seda esialgu külma veega seisma saada, aga kass oli ilmselt randme kõige suuremale arteriaalsele soonele pihta saanud, nii et veri voolas endise kiiruse edasi ja mul hakkas latv läägima. Üritasin rätikuga kinni suruda, ikka ei midagi, aina kaotasin verd. Siis võtsin sidemerulli, aga oli selge, et ühe käega ma seda peale ei saa. Nii ma tuikusingi tuppa tudengitelt küsima, kes siduda oskab, ja üks poiss õnneks kohe oskaski :) Selleks ajaks hakkas kergelt pilti tasku kiskuma juba, nii et istusin ja lürpisin külma vett sisse, kuni ta mu verejooksu enam-vähem kinni sai.
Õnneks oli kõik muu juba valmis, tee-kohv-kook laiali jagatud ja kass toas, nii et võis loenguga pihta hakata. Esialgu oli natuke raske, aga kõik toimis ja loeng sai antud :) Nüüd avastan järjest, kui palju vasakut kätt tegelikult ikkagi vaja läheb.. pagana valus on veel ja kätt eriti kasutada ei saa, pean sellele ilmselt natuke rahu andma.

Valutab küll, aga kogu aeg tuleb ikka veel naer peale, lihtsalt situatsioonikoomikale mõeldes :))
Ja kui me täna arutlesime neti murekohtade üle ja lõikujad jutuks tulid, tuli mul ka naer peale. Ma näen ka nüüd nii välja, nagu oleksin üritanud endal klaasikilluga veene lõikuda vms :) Loodetavasti arme ei jää, muidu pean ka hakkama pikkade varrukatega kampsuneid kandma!