Pariis..

Kohvitass kõrval, kass süles istun rõdul ja kirjutan uue jõu ja hooga. Doktoritööd, Sirbi artiklit, raamatut. Loodan siinset omaetteolemise aega hästi ära kasutada.
Ja õhtud on muidugi Pariisi päralt! Eile jõudsin siia täiesti magamata, kuna teisipäeval käisime veel Marteni ja Julieni ja Maarikaga väljas. Rongijaamas saame Ruyga kokku - brasiillane, keda eelmisel nädalal Tartus majuasin -, käime söömas ja teeme koos aega parajaks. Siis saadab ta mind siia ära. Elan need kaks nädalat üsna kesklinnas, Bastille'i lähedal.

Ranne hakkab kohvriga majandamisest vahepeal rohkem valutama ja hammustuste ala kipub punetama, nii et võtan paratsetamooli, ja kuna reisieelne öö on magamata möödunud, siis pelgan, et hetk veel ja varsti magan.
Magamajäämise vältimiseks läheme jalutama. Teeme väikse tiiru lähematel tänavatel: veinipoed, juustupoed, saiapoed, puuviljapoed, idamaa maiustuste poed.. Astume juustupoodi sisse. Poemüüja, hallipäine mees, seletab ilmekalt žestikuleerides, millist juustu kindlasti võtta tasuks ja mis jälle parasjagu nii hea ei ole. Värvikate viibete ja elava selgitamise saatel jõuab ta pidevalt ka mulle naeratada ja kahetsust avaldada, et preili prantsuse keelt ei räägi (aru saan küll üsna palju, nagu välja tuleb).

Ma arvan, et seda juustupoodi ja neid juustusid hakkan küll hiljem unes nägema.

Vaiksed kohvikud ja elavad lokaalid, tänavad täis jutlevaid inimesi, melu ja naeru.
Tuleme vahepeal koju juustu ja veini manustama, et hilisemaks kontserdiks energiat koguda. Ah.. see sai, need juustud, täiuslik kooskõla veiniga.. mul ikka veel korraga palju sisse ei lähe ja isu eriti pole, aga neid juuste suudan juba nautida küll. Nende söömiseks on koguni olemas õige järjestus: kõige mahedama maitsega juust esimesena, kõige kangem viimasena, vahepealsed ka mingis süsteemis.
Siis lähme kontserdile. On kolmapäeva õhtu, aga isegi siinsamas lähiümbruses toimub mitu kontserti. Läheme indie-rocki kuulama, bänd on väga hea ja piletit ei küsita. Lihtsalt niisama, astud koduuksest välja, kõnnid viis minutit ja oledki kontserdil!
Tagasi jalutades kuulen rohkem lähinädalate plaanist. „Laupäeva hommikul läheme lendama, kui udu ei tule!“ Mh?? Jään esialgu keeletuks, siis küsin kaks korda üle, kõheldes, kas ikka õigesti kuulsin. Jah. Udu risk on suur, aga me tõuseme hommikul vara, sõidame Roueni ja sealt olla lennuväljale poole tunni tee, nii et saame ilma selginedes kohe stardiplatsile tormata. Läheme Normandiat avastama.