Sagadi suvekoolist

Üle pika aja on üks selline doktorikool, kus ma ettekannet pidama ei pea: eesti keele ajalooga pole mul tõesti midagi pistmist. See ei tähenda aga, et teisi põnev kuulata poleks. Näiteks praegu räägib Marja Kallasmaa eesti vanimate kohanimede ajaloost. Siis on meil siin rääkinud Lembit Vaba, Tiit-Rein Viitso, Martin Ehala ja veel hulk toredaid inimesi. Täielik nauding. Siin on väga ilus ja söök on vaimustav, iga kord ikka kolm käiku, eile lõunaks näiteks jänesekoib, täna kohalik järvekala. Eile õhtuseks kultuuriprogrammiks oli ohtralt head veini ja Vahur Laiapea uue filmi esitlus, kusjuures Vahur ise oli ka kohal ja jutustas veel tublisti juurde. Samuti saime Martiniga tublisti jutustada, juhendajajutud ja muidu elu räägitud, pealekauba ühe vahepeal kaugeks jäänud ülikoolisõpruse üles soojendatud.

Viitso on vaimustav. Täna esitleti teda kui üht viimast läänemeresoome keeleteadlast, ta töötab ikka veel sellise jõu ja haardega, teab kõike, on nii soe ja huvitav inimene.. mida rohkem temaga suhtlen, seda rohkem teda imetlen. Asjata ei peeta teda Ariste suurimaks õpilaseks, ma arvan, et ta on ka ainuke, kes on Ariste taseme ja haardeni jõudnud, rääkimata inimlikust suurusest. Oleks minul ka kunagi vanaduspõlves sellist energiat ja pealehakkamist! Ta oli seminarieelsel ööl vaid ühe tunni maganud (sattus töötegemisega hoogu jälle), aga see ei takistanud tal terve tee rõõmsalt kõigiga igasuguste teemade üle arutleda ja uusi küsimusi esitada. Kuidagi läks jutt puuseentele ja Viitso küsis: "Kas puuseened ussitavad?" Keegi ei teadnud, aga ma mõtlesin, milline geenius ta ikka on. Ta ei ole kaotanud lapselikk oskust kõike küsida ja vastuseid nõutada, ja see on vist üks põhjuseid, miks ta vanusest hoolimata nii särasilmne ja jõuline on. Ta käib ikka veel maailmas ringi küsimusi esitava lapsena, naerukurrud näos ja puistates nalju ja lahkeid tarkusesõnu igaühele, kes ta valgusesse satub. Olen endale veel ära märkinud tema eilse kommentaari, kui üks ettekandja mainis sõna "keelenäited" - Viitso juhtis meie tähelepanu asjaolule, et "keelenäiteid tooma" võiks mõista ka kui kiireid keelenäiteid ehk keele näitamist :)
Täna tuli ära: "Ja kui me mõtleme, mis on üliõpilane?? .. Las üliõpilane näeb vaeva!" - kui oli juttu, kas üliõpilased peaks siserekonstruktsiooni oskama.

Lembit Vaba rääkis sellest, kui ta lätlastele ja leedukatele eesti keelt õpetab ja kuidas nad ei suuda kuidagi uskuda, et eesti keeles tõesti sugusid ei ole. Ükskord tuli üks üliõpilane pärast tundi temaga rääkima: "Kas on ikka võimalik moodustada lause "Õpetaja tuleb klassi" ja sellest ei selgu, kas õpetaja on mees või naine?".

Näide Marja Kallasmaa ettekandest, täpsemalt sellest, kuidas kohanime ja üldnime defineerida: ta on küsinud paljudelt tuttavatelt, kas nende kodus on koht nimega "all kapis" ja kas see tähendab ühe kindla kapi kindlat riiulit või kõigi kappide omi. Inimesed on mõelnud ja öelnud, et ikka üks kindel koht. Järelikult on "all kapis" apellatiiv, s.t nimi, kuigi nime välimust pole, nominatiivi pole ("all kapp" - no pole sellist asja).

Kristiina Ross, vana eesti kirjakeele guru oma ettekandes kommentaariks mingi küsimuse kohta: "ma tänapäeva keelt ei tunne"