Istusime vendade Adami ja Mariusega pärastlõunatunnil laua ümber ning sõime. Laual auras nende toodud Nepaali tee ja Paraguai mate Argentiina matekõrvitsas, road olid slaavi ja Mehhiko päritolu, ning rääkisime vaheldumisi hoopis Tšehhist, Boliiviast ja Tiibetist (Adam oli ühe semestri Hongkongis vahetusüliõpilaseks ja uuris sel ajal ka rohkem Hiina muude osade elu-olu kohta). Nagu Couchsurfinguga ikka, olime esimest korda kohtunud alles eelmisel õhtul ja üleval istunud ja rääkinud seni, kuni silmad lihtsalt vastupandamatult kinni vajuma kippusid. Üht asja olen oma seniste külaliste puhul märganud, tšehhid on vapustavad naerjad: nad naeravad just nii, nagu Švejkist või Čapeki lugudest tunduda võib: väikeste naljakate asjade üle, südamest ja mahlakalt. Švejki kohta nad ütlesid, et tšehhid on just täpselt sellised, nagu sellest raamatust paistab, seda nii heas kui halvas valguses.
Nad on perega ka kõvasti reisinud, nii- ja naamoodi: nende isal pidada parasjagu väike keskeakriisi teema olema, nii et kui ta poegadel nende Prantsusmaa-õpingute ajal külas käis, mindi ühiselt ka Amsterdami, kus isa uhkusega kaks suurt nutsu korralikku kanepit soetas ja selle koos poegadega ära suitsetas, pärast mida ema-isa isegi oma koduaias kanepit kasvatavad :D
Kui aga Tiibeti juurde tagasi minna, siis Adam jutustas, et Hiina-siseselt on seal toimuva kohta adekvaatset infot saada pea võimatu. Samuti on Tiibeti külastamine üpris keerukaks tehtud. Esiteks on sinna eraldi viisat vaja, kuid tolle viisaga saab näha ainult pealinna. Kui tahad ka mõnda muud Tiibeti kohta külastada, on veel täiendavat eriluba vaja ning kraesse keeratakse hiinlasest nn reisijuht, kes turisti päeval ja ööl valvab (et ta kohalikega suhelda ei saaks) ning teda Potjomkini stiilis külakestesse viib: hiinlased on seal paar küla üles vuntsinud, kuhu siis turistid sõidutatakse, et nad näeks, milline suurepärane koht see Tiibet on ja kui tore on tiibetlastel seal elada.

Nii paljust oli rääkida ja veel paljust jäi rääkimata ja nii palju nalju jutustamata, et nad tulevad ilmselt sügisel Tartusse tagasi ja kui ma kunagi Tšehhi sooduspiletid leian, lendan neile Prahasse külla. Pärast mõtlesin, et see on kummaline: nende just kohatud tšehhidega on nii palju ühist, nii palju sarnasusi maailmavaates ja selles, mida me maailmas otsime. Ja teisalt kirjutas mõni aeg tagasi üks keskkooliaegne klassiõde, et tema pool üks naistekas teha, klassiõed omavahel. Põhimõtteliselt olin nõus osalema, kui aeg ja koht sobivad, kuid nüüd mõtlesin, et mida mul üldse klassiõdedega rääkida oleks? Meil on nii palju ühist, et oleme naissoost, eestlased ning käisime kolm aastat samas klassis. Facebooki kaudu ja mõne üksiku lühikese kirja poolest olen enam-vähem nende eludega kursis ja tean, et nad on just seda rada liikunud, nagu keskkooli ajal arvata võis: korralik prototüüpne edueestlane, üllatusteta, ettearvatav, eelarvamustega. Ma ausalt ei tea, millest nendega rääkida. Lastest võib-olla? Osadel on juba lapsed, nii et vähemalt sellest saab. Aga muidu? Mida ma mõistaks nende elust ja nemad minu omast? Kui "mõõtmiseks" läheb, siis nende skaalal arusaadavaid asju on mul välja panna küll, aga milleks? Noh, esialgu lahenes see asi lihtsalt nii, et väljapakutud kohtumisaeg kellelegi ei sobinud.
Tegelikult on ka mõned klassiõed, kellega kohtumist igatsen, aga ühtegi neist kutsutute nimekirjas polnud. Neist kaks lahkusid meie koolist ja linnast esimesel võimalusel mujale õppima ja nüüd elavad mõlemad juba pikemat aega välismaal. Eks see ütle ka midagi..