Michoacani retk

Enne pikemat tlahuikade-teemat õiendan vana võla ja räägin, kuidas Michoacanis oli. Sellel esimesel pildil on meie sõidu algus: Mexico City kõige kummalisem osa. Selle linnaosa (rohkem küll omaette riigi, raha-Vatikani) nimi on Santa Fe ja see on tükike Mehhikosse tõstetud USA-d. Olen sellest siiani ainult kuulnud ja kuuldu põhjal sealt eemale hoidnud: Santa Fes elavad gringod, rikkurite rikkurid, suured staarid, ja sealsed poed, restoranid, majad - kõik on (nagu) otse USA-st. Seal kandis on maju, mille juurde pääseb ainult helikopteriga (ja loomulikult on omanikul piisavalt pappi, et selleks vajalikku helikopterit pidada).
Siin pildil on vutipraad. Tegime söögipeatuse, et vuti- ja jänesetakosid nautida :) Üldse, ma ei ole seda vist piisavalt palju rõhutanud, aga mehhiklased võivad toidust tundide kaupa rääkida, tundide kaupa söögilauas istuda, päevase sõidu ette võtta vaid selleks, et ühes kindlas külakeses üht kindlat rooga nautida. Enam-vähem iga piirkond ja iga koht siin on kuulus mõne toidu poolest. Muidugi on paljud söögid üle riigi levinud, kuid on teada, et just ühes pisikeses külakeses viietunnise autosõidu ja n-tunnise mägironimise kaugusel on see üks toit kõige-kõige maitsvam. Nii ei söö me näiteks kunagi barbacoad väljaspool Hidalgo osariiki, kuigi barbacoad pakutakse siin iga nuka peal, kus lambaid kasvatada kannatab (ja kus on piisavalt pehmet pinnast, et see lammas pärast maa sisse kaevata). Meie teele jäänud kohtadest on Toluca kuulus oma chorizo ja sellest valmistatava torta poolest (torta ei ole siin tort, vaid midagi võileiva ja hamburgeri vahepealset). Nimi meelde: choriceros de Toluca. Toluca on veel tuntud selle poolest, et sealses jalkameeskonnas, tuntud ka kui Los diablos rojos del Toluca (Toluca punased kuradid) mängis läbi aegade parim Paraguai jalgpallur, keda kutsuti el Diablo Mayor - Suurim kurat. Tema aegadel võitis Toluca meeskond viis Mehhiko karikat!

Siin pildil on Cafe Mayo, üks kohalik kohvijoogi tüüp, kus on õrnalt tunda suhkruta kondenspiima maitset. Kohvitassi taga istudes küsisin, millised on Ladina-Ameerika parimad kohvi päritoluriigid. Niisiis, parimaks loetakse Kolumbia kohvi. Kõige vingem kange kohv on Kuuba oma. Mehhiko ja Brasiilia kohv on väga hea, aga palju sõltub ka täpsemast piirkonnast.

Sain vastuse ka küsimusele, miks paljud revolutsiooni kangelastest ja juhtidest olid ametilt katoliku preestrid. Nimelt oli neil juurdepääs raamatutele, mida enamus inimestest kunagi lugeda ei saanud, nt Voltaire - ehk siis valgustatud kirjandusele, teistusugustele ideedele, asjadele, mis panid mõtlema mitte "kui meie sööme iga päev sõrgi ja sisikondi jne, kuhu siis lähevad looma ülejäänud osad, nagu liha", vaid "me teame, kui palju on sõrasööjaid ja kui vähe on lihasööjaid, ja teame ka, kui palju sõrasööjatel hangusid ja vikateid on".

Uue info juurde käib ka see, et on olemas naissoost toreadoorid!
Jätkub homme!