:-)

See on tore, mida perekond minust mõtleb :) Et kui mind pole natuke aega internetis olnud, siis võib-olla ma a) olen läinud Guatemalasse looduskatastroofi kogema, b) osalen narkosõdades, c) tegelen klassivõitluse või muude ühiskondlike probleemidega. Kahjuks pean tõdema, et Mari sündimisega on selles asjas paljugi muutunud, barrikaadid ja looduskatastroofid jäävad nüüd ära.

Olime nädalavahetusel Monterrey ülikooli Mexico City filiaalis ühel konverentsil, teemaks hispaania keele õpetamine võõrkeelena. Teema endaga mul väga pistmist ei olnud, olen rohkem nagu nende "patsiendi" ehk hispaania keele õpilase rollis, kuid muuhulgas oli seal põnevaid loenguid ja huvitavaid inimesi. Kohtasin näiteks üht otomi indiaanlast, kes emakeelena räägib otomi keelt, aga kes arvas siiani, et see pole õige keel, vaid mingi imelik murre: et keeled on ikka hispaania, inglise jne. Mul õnnestus teda viimaks veenda, kasutades argumendina "aga ma olen lingvist, ülikoolidiplomiga" - siis ta jäi uskuma, et ta emakeel on tõesti keel. Käskisin tal oma külas teistele ka öelda :)

Oma hispaania keele grammatikast (Larousse oma, hispaania keele emakeelena rääkijatele) leidsin kaks naljakat väljendit. Kõigepealt oli seal teatud erandite kohta öeldud "accidentes gramaticales" ehk "grammatilised õnnetused", paar lehekülge edasi leidsin väljendi "no todas las palabras sufren.." ehk "mitte kõik sõnad ei kannata ..". Vaesed sõnad, kes kannatama peavad ja grammatika, kellega õnnetusi juhtub :)

Konverentsil kappas üks esineja väga kiirelt ka läbi keele tasandite ja ütles umbes nii, et vahel räägitakse ka eraldi morfoloogiast, aga üldiselt on see ikka süntaksiga sama asi - nooooojah, hispaania või inglise keele puhul ehk saab nii öelda. Aa, naljakas asi tuli välja.. tolle loengu teemaks oli pragmaatika ja kõneaktid ja muuhulgas pidime valima erinevates olukordades kõige sobivama väljenduse (hea võte muideks, et kõneaktide teema kuulajateni viia). Olukorrad olid a la parimalt sõbralt raha laenamine või kiirsöögikohas burksi küsimine. Ma olen siiani mõelnud, et Eestis oleme väga otsekohesed - aga kui tahvlil olid ette antud variandid, siis rahaküsimise juures ma endale sobivat ei leidnudki (oleksin tahtnud midagi veel suurema ringiga, mitte nii otsekohest) ja burksi juures valisin kõige viisakama variandi, mille kohta mehhiklased ja isegi hispaanlased ütlesid, et nemad seda ei kasutaks. David küll väitis, et see on minu isiklik omapära, et Eestis nägi ta ülejäänud inimesi palju vähem viisakust kasutavat, aga ma arvan ikka, et paljud eestlased käituvad samamoodi kui mina.

Neljapäeval saan kokku ühe Arizonast pärit indiaanikeelte uurijaga ja samal õhtul stardime Michoacani poole. Lähen purepetša keele rääkijate juurde. Tüdruk, kes pidi olema mu kontaktiks tlahuikade juures, pole näole andnud, nii et võtsin varuvariandid ette. Praegu aga lähen Cafe de Tacubasse (selle järgi on vastav bänd oma nime saanud) ühe endise õpilasega keeleteadusest rääkima (Olja, ära naera). Lilli vastu ei võta :)