Taani, teine osa

Sain Kopenhaagenis esimest korda päris hostelielu proovida. Eks tube on läbi aja ikka jagatud, aga Taanis esimest korda päris võhivõõrastega, s.t sellistega, kes võhivõõraks jäidki. Ega see polnud odav lõbu, viis ööd maksis kokku ca 3000 krooni kanti - no Eestis saab selle eest tänapäeval juba SPA-hotellis ööbida! Seal hostelis iga liigutus maksis, nii et mul tuli kohe "Totu kuul" raamat meelde. Tahad voodipesu - maksad. Kui magad ilma voodipesuta - maksad. Magamiskotti ei tohi kasutada, kui kasutad - maksad. Tahad hommikusööki - maksad. Tahad halva kvaliteediga wifit, mis levib ainult kõige alumisel korrusel - maksad. Tahad asjad toas luku taha panna - maksad. See ongi vist rohkem mõeldud seljakotiränduritele, kes tulevad, seljakott voodipesu ja kiirnuudleid täis topitud.
Tuba oli väike ja selles oli kuus kohta: kaks nari ja kaks kušetti. Vahepeal, kui kõik voodid täis olid, läks ikka kitsaks küll, rääkimata dušijärjekorrast :) Kõige lihtsam lahendus oli lihtsalt iga päev ebanormaalselt vara tõusta, siis sai rahus ennast pesta ja puha. Asjad toppisin iga päev kohvrisse ja kohvri kappi luku taha, sest ei teanud, millised uued naabrid päeval tekivad. Rahvast oli küll kõiksugu värvi ja sorti. Teine Eesti tüdruk, samuti Anni, sattus alguses segatuppa (s.t mehed-naised koos) ja rääkis, et hispaania poisid küsisid kohe, ega ta tea, kust kanepit osta saab. Hommikusöögil kuulasin, mis teemadel ümberringi vesteldakse - ikka vihmametsad ja maha kapitalism ja siis muidugi reisikogemuste vahetamine, et kus paremini auto peale saab jms. Uue kogemuse mõttes oli tore, aga teadusürituste puhul eelistan vist siiski Götebori stiilis väikest üksildast funktsionaalset hotellituba, kus sotsiaalseid kohustusi ei ole, asju ei pea luku taha panema, hommikusöök on hinna sees ja gurmeeee, ning muidugi on selles hotellitoas mugav voodi ja kiire tasuta internet! Aa, ja heli see hostel ka suuremat ei pidanud, nii et kuigi meie toanaabrid olid kõik viisakad ja vaiksed, saime siiski kõik ühiselt osa oma naabrite ööelust ja peomöllust.

Ülikool oli ka omamoodi. Näiteks ei saanud loenguruumi ust üldse lukustada (nt lõunapausile mineku ajaks - tassisime oma kola kogu aeg kaasas), kuna selles majas lukustuvad uksed ainult automaatselt ja kõik korraga! Üht ust eraldi ei saagi lukustada. ! Nii et õppejõud ka muudkui tassisid oma varandust.
Vähemalt midagi oli meil seal tasuta ka, nimelt kohv ja tee, mida toodi kaks korda päevas kindlatel aegadel. Kohviajastus oli suurepärane, sest teine kohv toodi tund aega pärast lõunat, just sel ajal, kui seedeprotsessid ajutegevust seiskama kipuvad. Mitu korda olime kõik ühiselt nokkimas, õppejõud kaasa arvatud, kuni ta närviliselt karjatas: "Kas kohvi juba tuuakse?". See oli õige suhtumine :)
Ülikooli lõunapuhvet oli väga meeldiv, aga kah koledasti kallis, ehkki vähem kole kallis kui mõned muud. Nt kursuse ühine õhtusöök, mille eest kõik ise maksime, oli 370 näo pealt. Selle raha eest saaks Tartus mõnes parimas kohas laiata, aga seal oli üsna harju keskmine toidulaud, ikka kartulit ja värki. Üleüldse on seal kõik muidu puhas ja maitsev ja tore, aga pikemalt elada kannataks küll ainult juhul, kui Taanile kohast stippi makstaks. Stipid on neil muide head, juba bakatudengist alates!

Meie kursus oli väga rahvusvaheline. Mul tulevad praegu meelde järgmiste rahvuste esindajad: eesti (peale minu veel teine Tartu tüdruk ja siis üks skandinavist, kes seal oma doktorit teeb), leedu, hiina, rootsi, norra, taani, inglise, usa, šveitsi, itaalia ja egiptuse. Selles pundis leidus igasugu huvitavaid inimesi.

Jätkub jälle homme :)