Veel vanast päevikust

See on ca 1996.-1997. aastast, luuletused, mida ma sel ajal siit-sealt välja kirjutasin. See seletab ehk üksluist teemavalikut, olin siis ~16-17-aastane :)
Hoian nad siin alles.

Kes kogu hingest armastavad,
ei räägi sellest sõnagi -
Francesca, Guinevere,
Deirdre, Iseult, Héloise
taeva lõhnavais aedades
seisavad vaikselt või lausuvad
mõne hapra, tähtsusetu sõna.

Ja üks naine, keda ma tundsin,
kes juba noorestpeast armastas üht meest
saatuselöökide kiuste,
võideldes vaikselt ja uhkelt,
iial ei kõnelnud sellest,
kui aga juhtumisi kuulis t e m a nime,
libises valgus üle ta näo.

----------Sara Teasdale, "Armastajad"
------------------------------------------

Olen Sulle nii lähedal
kui seeder Su maja ees,
kui selle seedri oks,
kui peenike raag sel oksal,
kui okas sel oksaraol,
kui selle okka vari,
mis ühe sekundi
üle Su näo
libistas jahedat õhku
Su unes.

-------------Iwan Goll, "Malaisia lembelaul"
---------------------------------------------

Öö joonistas meid
teineteise verre.
(---)
Ent varjusid
ei vähenda ka miski;
su pilt, mis minus,
puudutuste joonis.
See põskede ja huulte
sume seepia
öövalges on mu päralt.
Päev ta viib.
(---)
Kuid vetekevadena
suubud salasoontelt
mu pulsilööki
nagu kodumerre.

--------Velli Verev
------------------------------

Kehatuna on ta sündinud,
neid suveheinamaade lõhnu kandes,
tunnistades vaikust, tulvil rahu,
läbipaistvusest nähtamatu,
ainult armastus.

-----------Wallace Stevens, "Naine päikesepaistes"
----------------------------------------------------

(---)
Ja ei meelita need kes tunnevad valu
ja andmisest teada võib vaid see kes sureb
üksi olla on aus aga kui tuleb end anda
siis kui südamevõnke viimase lohutuse
nõnda enese anda teise südamevõnkesse
maha jätmata end ei siin ega unes

------------Jüri Talvet, "Iseeneses"
--------------------------------------

Oh sügis sügis
ilus oled seekord
ja annad lootust
et talv ei tulegi
ei tulegi ja tuleb ainult
üksainus kevade
üksainus kevade
igavene

-----------Jüri Talvet
-----------------------------

Puud kasvavad metsaks
ja ihud kasvavad puuks
oma lõputus lähenemises
kehad liibuvad
silmad imenduvad silmadesse
kõrvad kuulevad helisid mis on
kui armastuse jooks
üle rohelise aasa
ihude võnkumine ihudes
tuvi valge lend läbi südame
meri või selge peegeldus või pilvedeta
taevas mis paneb pööritama hinge
ja võtab jalgadest jõu
(---)

-----------------Jüri Talvet, "Ihud kasvavad puuks"
----------------------------------------------------

Sa ütled et vaikus
on lähemal rahule kui luuletused,
kui aga kingiks toon Sulle vaikuse
(vaikust ma tunnen),
ütled Sa
"See ei ole vaikus,
see on sul jälle üks luuletus" -
ja annad ta mulle tagasi.

-----------Leonhard Cohen, "Kingitus"
-------------------------------------------------

Nad armastasid.
Nad valutasid siniseid huuli koiduvalgel,
huuli, mis lahkunud karmist ööst,
lahus huuli, veretuid, kus oli veri?
Nad armastasid voodis kui laevas,
millest pool oli öö ja teine pool valgus.

Nad armastasid kui lilled, mil on sügavikuokkad,
seda vastselt punguvat armastuskulda,
ise nukralt pöörates palgeid
kuulillede kombel, mida säratab valguse suudlus.

Nad armastasid öösel, kui sügavikukoerad
maa all on rabelemas ja orud ringutamas
nagu ürgvanad puusad, taas endist elu tundes:
siid, hellitused, käsi, kuuvalgus laskuv, paitav.

Nad armastasid armastust kesk kodiuvalgust,
kesk ööaja kõvu kinnisi kive,
kõvu otsekui kehad, mida jäätavad tunnid,
kõvu otsekui suudlus, kui hambad vastakuti.

Nad armastasid päeval ühe suurduval rannal,
keset voogavaid laineid, mis hellitasid reisi,
kehad kerkimas maast ja hällimas õhus.
Nad armastasid päeval üle mere, all taeva.

Keset keskpäeva täiust nad armastasid väga,
noor, põhjatu meri, suur lähedus kõikjal,
eluüksildus kõikjal ja silmapiirid kauged
üheks saanud kui kehad ja üksilduses laulmas.

Nad armastasid aina nagu kumendav kuu,
nagu kumerduv meri, mis heiastab ta nägu,
vete meelikas hämu, see tumenenud pale,
kus muusikata helkab üha punaseid kalu.

Ööd, päevad, ehad, koidud, kõik kaugused ja ruumid,
vood vastsed, ennemuistsed, nii põgusad kui kestvad,
maa, meri, laev ja voodi, klaas, sulg ja vaikimine,
metall ja muusika, huul, taim, maailm ja rahu,
kõik oli vormiks. Teadke, et armastasid nad.

-------------Vicente Aleixandre, "Nad armastasid."
-----------------------------------------------------

Kui südames liigutab
udu oma haralisi sõrmi
lõigates murdunud küünega
Su hinge viljalihasse
päästes lahti mustava vere
mis niriseb laiali
täites absindiga kõik mõtted
tahaksin Su tagasi võtta
päästa ja peita Sind
mitte pursata nutma kui
kuulen Su häält mu vend
mu armsam mu poeg
veel kord vaid näha Sind
kissitamas silmi vastu
kuldset valgust...

----------------T.S., "Kurt Cobainile"
--------------------------------------

Su juuste karedail,
heledail luitel
mu sõrmed
otsimas kindlat maad.
Maad, millele toetuda.
Mida ennustab sellest Su
hinguse palav tuul?
Mu vallutusretke
või eksirännakuid
luidete muretus riigis,
kus valitseb üksainus aeg,
hetk. Nüüd ja siinsamas.
Pole jõudu, et peatuda
jõudu, et edasi minna
eilse ja homseta aega;
toetude tuulde ja tuiskliiva,
jätta neisse oma jälg.
Jälg, nagu kajakast õhku,
kala teerajast vetesse jääb.
Otsides kindlat maad
nüüd ja siinsamas
mu sõrmed said võõraiks
ega kuulu enam mulle;
nende jaanalinnuloomus
leidis lendliivades,
millele toetuda.
Aga ma ise? Millal küll,
millal ma silmini vajusin
luidete kuum-õrna liiva?
Edasi polnudki midagi.
Edasi oligi kõik.

---------------Velli Verev
------------------------------

Ihu ihule liibub
kui mu taevas on puhas
tuige tuikele vastab
helesinisel luhal
õrn haprunud hääl
juba lahutab tusa
soe lohutav tuul
roiu palgetelt uhab

Sinu suudlus on kuum
mis mu huultesse sulab
minu suudlus on kuum
ja mu taevas on puhas

--------------Jüri Talvet, "Kui mu taevas on puhas"
-----------------------------------------------------

Kas Sind ei väsita
Su ilu täna õhtul...?
Kuidas küll suudad kanda
seda koormat tähtede all -
just oma juukseid,
just oma huuli -
mõlemaist oleks küllalt,
et Sind hävitada...!

Näed Sa, kuidas ma jooksen,
raske "New York Times" kaenla all,
kusagil selles suurelt
Sinu pilt,
Sinu - pilt
kuskil mu kaenla all.

------------Leonhard Cohen, "Kas Sind ei väsita?"
--------------------------------------------------

Armunud lapsed embavad püstijalu,
ööuste vastu surutult
ja möödujad näitavad neile näpuga,
aga armunud lapsed - neid polegi siin,
see on vaid
nende vari,
mis väreleb öös
ja ärritab möödujaid,
kutsub esile meelepaha,
põlgust ja kadedust.

Armunud lapsed - neid pole siin,
nad on ära,
kaugemal kui öö,
kõrgemal kui päev,
kesk oma esimese armastuse
pimestavat sära.

---------Jacques Prévert, "Armunud lapsed"
-------------------------------------------

(---)
Otse uskumatu, kui imehea
on see naer ja seegi, et ma ei tea,
miks talle mõeldes mu hinges kõik hellub.
Millest küll, millest puhkeda võis
see naer nagu imeline õis,
enam sellest ma aru ei saa.
Võõrast elust ühe naeru olen võtnud ma
ja jätnud oma ellu.

Tean ühte vaid:
sellest hetkest, kui see naer
ta huulil oli värahtanud,
olen millegagi
Igaviku tähelepanu äratanud.

--------Stefan Zweig, "Naeruhõllus"
--------------------------------

(---)
Su nimi on kaunim heli, mida kanda võivad tuuled,
Su hääl on elav luule, mis mind ei küllasta eal,
särava koidu peegeldused on Su huuled,
Sinu silmis on rohkem taevast kui ääretu mere peal.

--------Amado Nervo, "Päev, mil mind armastad" - PS Mehhiko luuletaja