.

Doktoriseminar oli väga hea, hoopis asjalikum kui varem: nüüd on sellest saanud teadusseminar ehk siis lisaks doktorantidele astuvad iga kord üles ka õppejõud ja magistrandid. Selle korra magistrandil oli küll halb päev. Teemaks oli tal mõningate eesti käänete õpetamine vene lastele ning ta kavatseb selleks uurida kahe kirjastuse õpikuid ehk küsitleda lapsi, kes emma-kumma järgi õpivad. Vaevalt sai ta lõpetada, kui läks andmiseks - alates sellest, kuidas üleüldse käändeid õpetada. Lisaks valgus just kriitika alguseks sisse terve parv tudengeid, kelle õppejõud samuti seminari kupatas, nii et vaene tüdruk sai pähe kahekordse publiku ees. Eks ta plaanis oli küll palju küsitavusi ja kindlasti soovis agressiivselt tahvli ette karanud dotsent ainult parimat, aga kokkuvõttes nägi asi rohkem avaliku mahatampimise moodi välja. Imeliku mulje jättis. Mulle meeldivad väga näiteks Anna Verschik ja Krista Kerge, neis on nii akadeemilist väärikust kui taktitunnet. Eelnev lause peaks viisakalt väljendama asjaolu, et lisaks neile leidub ka vähemalt üks aktiivne teadur, kellel eelmainitud omadused puuduvad :) Kriitikat on vaja, aga seda saab väljendada õige mitmel moel.

Muutuva keele päev oli ka tore, nägin koguni üht kursuseõde, kellega aastaid kohtunud pole - rääkimata kõigist muudest toredatest inimestest. Ettekande pidamine läks veidi konarlikult. Pole igiammu eesti keeles keerulist juttu rääkinud :) Mõnel hetkel tundsin, kuidas lause tekib peas mitte eesti, vaid mõnes muus keeles. Teemaks võtsin see kord Delfi kommentaarid aastatel 1999-2009. Midagi revolutsioonilist veel öelda polnud ja eks see teema olegi väike vahelepõige, doktoritööga Delfil asja pole, nii et pikemalt ei saa praegu kommentaaride juurde jääda.

Haaa! Emakeele Seltsi keeletoimkond otsustas oktoobris, et sõna "peale" võib aja tähenduses kasutada (varem ajasid osad õpetajad seda rida, et aja jaoks on ainult "pärast"). Seda ei tohi enam lugeda ei keele- ega stiiliveaks. Hah!
Juba kerkis ka uus teema, "enamus" ja "enamik", võib-olla esitatakse nende kohta ka ettepanek. Need on sellised tüütud asjad, millel on keeruline vahet teha (seda tunnistasid ka mitmed kohalviibinud keeleteadlased), vahe on pigem tehislik-sunnitud ja kõik kasutavad seetõttu neid nö valesti.

Lumi muudab kõik kuidagi pühaks. Sügismasendus pole veel tulnud (ehk jääb sel aastal vahele?). Mehhiko on juba unenäoks muutunud. Raske on kujutleda, et kuskil saab praegu nii palju valgust olla.. see on nagu teisest loost, välgatus kellegi silmades, võimatuna näiv ja salajas kutsuv. Küll on aga killuke Mehhiko valgusest vist kuskile sisimasse alles jäänud, sest hinges ei ole pimedat tunnet.