päikesepõletus!

Esimene korralik ametlik Mehhiko päikesepõletus - olemas. Unustasin päevitusõli maha :)

Gripiravimine on kulgenud edukalt ja mitmes faasis. Näiteks laupäeval ajasin end voodist välja, tegelesin päeval lastega ja tegin süüa ja õhtul otsustasin viimaks Tairiga Bellinisse minna. Kutsusin veel paar sõpra ja pärast ajakava venimist (tavaline Mehhiko koefitsent) jõudsime viimaks isegi pärale. Vaade oli sama kaunis kui enne, kuigi hindu oli tublisti kergitatud. Võtsime tüüpiliselt - kes kuidas -, kohvi või õlut või mahla, ning aeglusjoomise käigus jõudsime jälle linnavaatele tiiru peale teha. Sergio ütles keset aeglusjoomist tagasihoidlikult, et tegelikult ta ei söönud päeval, kuna arvas, et me hakkame Bellinis õhtust sööma. Olgu öeldud, Bellinis õhtustamist saavad endale tõesti ehk lubada juuratudengid, aga lingvistika omadel käib see kindlasti üle jõu! Niisiis siirdusime järgmiseks ühte tacokohta, mida julgen vabalt kõigile pipstükisõpradele soovitada, kui mul ainult selle nimi meelde tuleb! See oli ELAMUS. Alustuseks toodi lauale tortiljakrõpsud ja 8 sorti salsasid, kõik kõrgemast klassist, sellised maitsekogemused, et aina õhkasime ja ahhetasime. Siis tulid ka tacod ning nende täidiseks olev liha oli lihtsalt jumalik - suussulavalt õrn, pehme ja mahlane. Piidlesin oma lihatükikesi koguni lähedalt, et veenduda, ega ole tegu maksaga, sest liha kohta tundus see ilmvõimatult pehme.

Õhtu lõppes salsat tantsides, viimaks ometi!

Järgmine märkimisväärne hetk gripiravis oli esmaspäevane jooksutrenn. Lihtsalt ei suutnud enam jooksmata läbi ajada! Ajasin aga õhtul jooksuriided selga ja läksin parki. Kui siis õndsalt neljandat kilomeetrit vuhtisin, kuulsin hõiget "Buenas noches!". Kuna pargis joostes pea iga vastutulev meesterahvas midagi hõikab, jätsin selle tähelepanuta, ent siis kostis "Anni!". See oli juba kehvem lugu, võtsin hoogu maha ja vaatasin tagasi ja oh seda piinlikkust, äsjane vastujooksja oli üks reedestest doktoritest, ja õnnetuseks just see, kes kõvasti sõnu peale luges (ei mingit jooksmist niipea - seda ennekõike). Mis seal ikka, häbenesin ja lubasin, et jooksen hästi ettevaatlikult :)))

Teisipäev nõudis kliimavahetust. Tairi ja Täpi ja Henri olid juba Amatlanis ja sinna läksime meiegi. Amatlan on 400 elanikuga küla Tepoztlani lähistel, kus asteegi legendide kohaselt olla sündinud jumal Quetzalcoatl. Seega - püha paik. Juba Amatlani minemine oli sissejuhatuseks sealsele vaikelule, nimelt jõlkusid teel täiesti tüünelt hobused, lehmad ja koerad, ja autodest oli neil sügavalt ükskõik. Kõik paistsid vabapidamisel olevat :) Loomi nägime seal üldse rohkem kui inimesi.
Ja mäed. Seal on väga ilusad mäed! (ütlen isegi pärast kuude kaupa mägedes elamist ja nende igapäevast nägemist)..
Mobiililevi puudub täielikult. Ei mingit wifit. Ainsa helina ritsikasirin ja üksikud haugatused.
Koertena peetakse siin arukaid ja iseseisvaid tõuge - lambakoeri. Nad nuusutavad saabujad üle ja lähevad siis rahulikult oma ringkäiku tegema. Neid vaadates ei taha ketile ja kuudile isegi mitte mõelda.
Hotell on samuti väga vaikne ja ilus, oleme pea-aegu ainsad külastajad. Sellest hoolimata süüdatakse öösel kogu aias puude otsas rippuvates korvlaternates küünlad. Lamame selles õrnas kumas, vaatame tähti ja kuuvalguses veidi kumavaid mägesid ja basseini kohal putukaid jahtivaid nahkhiiri, ja tsikaadid laulavad kõrvulukustavalt.

Päeval asenduvad nahkhiired hiigelsuurte värviliste liblikate, pääsukeste ja mõne koolibriga. Ja päike..

Kui doktoritöö viimase kokkukirjutamise ajal vaba raha olema peaks, on Amatlan kirjutamiskohtade edetabelis õige kõrgel kohal :)