Tecolutla

Lürbin vaikselt oma Theraflud - kuumus ja külm ja konditsioneerid ja tuuletõmbus vaheldumisi on oma töö teinud. See nädal tundub üsna hullumeelsena, esiteks halvimal hetkel saabunud külmetus, teiseks palju tööd ja üks kursus, mis reedel algab; kolmandaks loengud anda, neljandaks üks päev UNAMis veeta, viiendaks on Täpi ja Henri siin ja neljapäeval saabub veel Tairi.. ja mind on ainult üks :) Ja see üks on hetkel mitme teki all ja võtab rohtu. A mis siin ikka kurta, vähemalt päike paistab :)

Nädalavahetusel niisiis käisime puhkamas. Plaanid muutuvad siin teadupärast iga hetk, näiteks see kord oli alguses PLAAN 1. See nägi ette, et sõidame bussiga Oaxasse, veedame päeva seal ning suundume seejärel Puerto Escondidosse, mis on kena väike linn ookeani ääres, ilusad rannad ja puha. Siis sattusin üle pika aja netis ühe tuttava kohalikuga rääkima ja mainima, et kavatseme Oaxacasse minna. Tuttav kohalik ütles, et väga tore, tema kavatseb just ühe sõbraga pakiautoga (kas see on sobiv vaste sõnale van?) Oaxaca serva minna, Huautla mägedesse, ja me mahuksime vabalt koos nendega reisime. See oli niisiis PLAAN 2. Pärast arutelusid ja ilmateate uurimist leidsime, et päikese ja sooja jaoks peaks ikka mere äärde minema, kuna Huautlas parasjagu sajab ja on jahe. Siis kaalusime randa, mis oleks lähemal kui Puerto Escondido (sest see on ikka üsna kaugel) ja sõelale jäi Playa Ventura, mis asub Copala lähedal. Käisime isegi bussijaamas bussipiletite hindu uurimas. See oli PLAAN 3. Pärast bussijaama käisime Täpi ja Henri asju Yolanda/Uzieli poole viimas ning mainisime, et kavatseme Playa Venturasse minna. Yola-Uziel ütlesid, et oioi, ookeanilained on laste jaoks liiga karmid, minge parem Veracruzi, seal on väga tore rand nimega Tecolutla. See oli PLAAN 4 ja kuna me järgmisel hommikul juba sõitsimegi, läksime Tecolutlasse, sest uutel plaanidel polnud enam aega tekkida.
Tee Mexico Cityst Veracruzi viib läbi mägede, läbi kuuma ja niiske õhuga kohvi- ja banaaniistanduste. Tee ääres on väiksed banaaniletid, kust kohalike istanduste kraami kaasa osta saab. Siin ei ole banaan lihtsalt banaan, vaid sõltub, mille jaoks sa seda tahad - kas magusat kohe söömiseks, magusat küpsetamiseks, soolase toidu banaane.. Kõige magusamad on päris pisikesed, mõned on suurema pöidla suurused, mõned on šokolaadikommi mõõdus. Suured banaanid on üldjuhul pigem jahubanaanid, millest banaanikäkke vms valmistatakse.

Tee peal käisime ka El Tajinis, totoneekide püramiidilinnas. Püramiidid olid ikka sama koha peal, kus eelmisel aastal, ainult et posti otsas lendavad indiaanlased küsisid see kord oma etenduse eest raha. Ma arvan, et kunagi olen neist kirjutanud, nad teevad oma etendusi iga raskekaalu-turismiatraktsiooni juures (nt Teotihuacan): on pikk post, rahvariietes totoneegid ronivad sinna otsa, kinnitavad köied, siis teevad üleval natuke muusikat, kummardusi, ja viimaks üks mees jätkab posti otsas pillilugu ning neli tükki keerlevad aeglaselt köite otsas alla. Nende nimi on voladores. Seda tundub veel usutavana, et nad El Tajini kandis ikka oma jumalaid usuvad ja traditsiooni jätkamist oluliseks peavad, sest seal ongi totoneekide asualad, kus nad siiani elavad; näiteks aga Teotihuacani püramiidide puhul on religioosne osa väga kaheldav, kuna seal elasid hoopis muud rahvad; eks see natuke turistireligiooni moodi paista.

Õhtul mere äärde jõudes oli hullem kuumus taandunud. Kõrvulukustava tsikaadikisa saatel kolisime hotelli ja läksime õhtusööki otsima. (Jätsin vahele hulga hotelliotsinguid ja lugematuid dialooge kohalike müügimeestega, kes reklaamisid hotelle, söögikohti ja mangroovisoo tuure. Sellistes väikestes palavates mereäärsetes linnades lihtsalt käib elu väga aeglaselt.) Kuna lastele mereannid ei kõlvanud, lõpetasime ehedes burksiputkas. See polnud niisama burks, see oli ehtne Ameerika burks :) Üks vana insener, ameeriklane (USA-st) oli oma naisega kolinud Tecolutlasse pensionipõlve veetma. Nad valmistavad seal ehtsaid USA burkse. Mille poolest see eriline? Sai oli pooleks lõigatud ja pea-aegu mustjaks grillitud, saia vahele käis pihv või filee (kõik puhtast lihast, ei mingit soja) ning eraldi laua pealt sai salatit ja majoneesi ja ketšupit. Pärast olime nii väsinud, et läksime lihtsalt magama.
Laupäev oli nagu üks korralik puhkus muistegi: lapsed läksid kohe pärast hommikusööki basseini ja tulid sealt välja ainult korraks sööma või pissile, meie lamasime päikese käes, välispidiselt grillisime ennast, seespidiselt manustasime puhkusepäeva jooke. Muuhulgas tellisime värsket kookospähklit. Kookospalmid kasvasid kohe hotelli õuel, üks poiss ronis tooli otsa, lõi matšeetega paar pähklit alla, avas pealt ja pistis kõrred sisse. Palun väga, kookos :)
Pärast sõime ikka mereande ka, käisime mere ääres ja õhtul veel linnas. Kell üheksa oli laupäevane ööelu tipus, pool kaksteist oli kesklinn juba üsna tühi.
Pühapäeva hommikul läksime mangroove vaatama. Madalhooaja puhul saime kogu paadiretke 200 peesoga! Tecolutla juures suubub jõgi merre ja jõesuudme lähedal asuvad mangroovialad. Nägime krokodille, pisikesi punakasmusti krabisid, kes mööda puid ronivad; igasuguseid linde (nt pelikane), tiigerämblikku, musta iguaani. Mere pool oleks võib-olla merekilpkonni ka näinud, sest praegu nad tulevad hommikuti randa munema.
Pärast jätkus elu endistviisi, lapsed basseinis, meie päikese käes. Lõunasöögiks oli kala, mille üks mees hommikul püüdis ja siis oma käega meile valmistas. Tõeline slow food! Mis meenutab veel, et kui hommikust söömas käisime, siis söögikoha omanik käis mune ostmas, paistis, et ainult meie jaoks.

Pärast seda lõunat pidime kahjuks aga idülli lõpetama ja Mexico City poole tagasi siirduma, vahepeatusega Pachucas.
Julgeksin meie hotelli vabalt sipelgauurijatele soovitada, seal ei pea välitöödeks kuigi kaugele minema, sest näiteks meie toas nägin vähemalt kolme erinevat liiki sipelgaid :) Täpil aga olid gekod vannitoas. Ja öösel mängis üks krabi meiega basseini juures peitust.

Henri härrasmehena arvestab kogu aeg, kuidas Mari eest ka maksta. Naljaga sai öeldud, et üks "Terviseks!" aevastuse puhul maksab 1.50 peesot. Mari aevastas ja Henri ütles, et ta tahab kolm peesot anda - miks? - sest Marile öeldi kaks korda tervist :)