Coyoacan!

Saime kolitud.
Leban esimest ööd oma uuel superluksil voodil, akna taga ladistab vihma (vihmaperiood, õhtuti on tavaliselt äikesetormid), viie tunni pärast on äratus, et ülikooli minna..

Balti keti jooks jäi seoses geograafiliste asjaoludega vahele, aga see-eest võib Mexico City poolmaratoni osalejate hulgast leida meeskonna "Viva Estonia!", millel on esialgu küll ainult üks liige, Anni Oja Prits. Kaks perek.nime seepärast, et regamisvorm ei lasknud teise perekonnanime ehk ema nime lahtrit tühjaks jätta. Mis seal ikka, kui ema nimi, siis ema nimi :)
Kuna Henri ja Täpi jõuavad ülehomme siia, on lootust, et võistkonnaliikmete arv kahekordistub. 23. septembril saabub lisaks veel Tairi, aga ma kahtlen, kas ta poolmaratoni joosta tahab.

Teisipäeval tähistatakse siin iseseisvuspäeva. Iga nuka peal on müügikärud kõikvõimaliku Mehhiko värvides kraamiga, autod sõidavad lippudega jms. Söögikohtades pakutakse praegu just iseseisvuspäeva tähistamise juurde käivat rooga "chiles en nogada", mis on ülimaitsev, aga mille valmistamine võtab oma neli tundi: lühidalt kokku võetuna on need erilise täidisega pehmemaitselised tšillikaunad, mida serveeritakse spetsiaalses pähklikastmes. (suu hakkas praegu vett jooksma). Homme on siin suuremas majas iseseisvuspäeva õhtusöök; just seda peent rooga kavatsetaksegi valmistada, nii et kui õnnestub piisavalt kööki asja teha, saab ehk koguni selle pipstüki retsepti selgeks.
Iseseisvuspäevaks oleme juba Mariga mitmesse-setmesse kohta kutsutud, näiteks Liibanoni klubi eksklusiivsele iseseisvuspäevapeole, kus tasuta alksi jõgedena voolab ja virnade viisi kõiksugu Mehhiko toite ja maiustusi pakutakse.

Laupäeval käisime linnast väljas, Cristina õe Jeniferi juures. Jenifer töötab peakokana ja toitlustuse õppejõuna, nii et võib juba ette kujutada, mis lõuna meid seal ootas. Tal on Mari-vanune laps, suur aed, mänguasjauputus ja kõvasti ruumi möllamiseks, nii et õhtu oli üldse täiuslik, lapsed said üleval lõbutseda ja meie, soliidsemas eas inimesed, degusteerisime Jeniferi margariitasid ja viskasime mustemat sorti nalja. Kui sealt viimaks ära tulime, seisis väike Pablo sokiväel maja ees, pisarad mööda põski voolamas. Ema meeldetuletuse peale kallistas ta Mari ja läks siis tuppa tagasi, Mari seisis hetke näoga "aga kuhu musi jäi?" ja ütles siis mulle tähtsalt: "Emme, ma nägin, tal olid pisarad silmas!". Eks ta ole.

Lähen nüüd magama :)