noppeid Mehhikost

stseen Pachucast
Perekondlik õhtusöök. Avatakse vein, lõigatakse lahti ekstra selleks puhuks toodud tort, pereisa parimad sõbrad seavad end lauda, valitseb natuke pidulik ja eriline meeleolu – noored abiellusid ja vanad kuangised koolikaaslased istuvad nüüd, et vanu häid aegu meenutada ja noorte armunute üle rõõmustada.
Anu istub laua otsas ja on ka õhtueineks valmis, kollane mõmmi pildiga pudipõll juba kaelas: varsti lubab mämm-mämmi! Ma pidin talle kogu aeg lennukit tegema, et ta oma koogi ära sööks.

Isegi pulmast kirjutamine on arvutiaja nappusel alles pooleli. Niisiis.. Mari väsis ühel hetkel tantsimisest ja batuudil hüppamisest ära ja pruutpaar läks hotelli pulmamelust välja puhkama ja lapsed kadusid ka riburadapidi ära magama, nii et batuut oli varsti meie päralt. Niisiis vaheldumisi tantsisime ja hüppasime batuudil (ei mingit vanuselist diskrimineerimist) ja kui ei jaksanud, istusime ja togisime üksteist, ja pärast tassisime inimesi basseini ja Anu hüppas sinna vabatahtlikult-ennetavalt, koos riietega. Kaklema keegi ei läinud, suguvõsasiseseid ja -vahelisi konflikte polnud, ühtki telki kokku ei lastud, aga Anu oli telgis kellegi padja konfiskeerinud ja kedagi norskajat kogu aeg toginud :)

Järgmisel päeval oli täpselt Eesti jaanipäevajärgse hommiku tunne: tasapisi ilmus peorahvas jälle välja, eilsed pidusöögid tehti soojaks, hommikused õlled ja kohvid, ja tasapisi läks pidu jälle käima, vanemapoolsed inimesed kukkusid pärast hommikueinet jälle tantsu vihtuma. Kuna Mari oli jälle mu koos koidu linnulauluga üles löönud, lesisime Anuga basseini ääres päikese käes ja katsusime natuke tukkuda, vahepeal batuudil hüpates ja veesõda pidades. Väikeste jõnglaste meelest oli veesõda igati viimase peal idee, nii et varsti varustasid kõik väiksed pägalikud end õõnsate instrumentidega ja käisid väikeste jalgade padinal basseinist vett tassida, et seda minu, Anu, üksteise, Roltsi või Tafka peale valada, kusjuures rohkem kippusid nad meie poole hoidma ja kõiki teisi kastma, mitte meid :) Üks väike poiss pani kaheliitrise pudeli vett täis ja jooksis selle ja sihikindla näoga meie suunas, aga tegime talle hirmuäratavaid nägusid ja žeste, nii et ta õudunult silmapilk suuna muutis, pudeli pea-aegu maha pillas ja rohkem meie lähedale tulla ei julgenud.

Õhtul läksime linna bikiinide järele, kuna pidime jääma villasse DJ varustust "valvama" ja siis järgnes juba see, mis fotodel :)

Mis me veel jõudsime.. La Habanas kaks korda Kuuba kohvi juua, Bellinis öiseid linnatulesid vaadata (jälle.. mu armsam paik :), nädalavahetusel Pachucas "koolivaheaega" pidada (me oleme Anuga Guitar Heros juba päris kõvad tegijad.. no vähemalt saame lauluga juba lõppu välja :P), agaaviussikestest tehtud salsat süüa (nende kilo maksab 700 eurot!)..

Ja praegu oleme mõneks ajaks Eestis tagasi :) Eks näis, kui kauaks, Mari on mu peale siiamaani vihane, et tagasi tulime ja lahkudes tuletati meelde: "No olvidas que tienes la familia y los amigos here, siempre.. esperamos que voy regresar pronto". Anu ja Mari armusid Mehhikosse vist samavõrd kui mina.

Tagasitee kestis 30..32 tundi peatumata reisimist.. ja parim osa oli Helsingi-Tallinna laeval, kui meile seal kontsert pühendati ja Mari jälle kõvasti lava peal tantsu vihtus :)