Esmaspäev, 17. november - teisipäev, 18. november

Hommik tuli jälle raskelt, magamatusest oli saanud juba püsiv seisund. Äratuse peale ma silmi lahti ei saanudki, aga Luis togis mind, kuni mul ei jäänud muud üle kui tõusta. Pooleldi magades panin mobiilist Molotovi mängima ja kuidagi – ma eriti ei mäleta, kuidas – jõudsime välja ja takso peale ja piirile. Iseendastmõistetavalt ronis taksosse ka üks naine, piirivalvur, kes sõidu eest loomulikult midagi ei maksnud. Rõõmsalt küsis ta meilt, kuidas eilne õhtu möödus, ja kommenteeris optimistlikult kohalikus murdes – „Ah, you were just hanging around, yes?“. Vähemalt ei kasutanud ta sõna „chillin’“. Piiri peal saime teada, et peame jälle maksma. Kui kõik piirimaksud kokku lugeda, pidime nii Belizes kui Guatemalas kaks korda maksma, mõlemal korral päris tuntava summa.

Guatemalas hakkasime Tikali transporti otsima. Käisime ja kauplesime taksojuhtidega, siis leidsime veel ühe turistipaari (poiss Hispaaniast, tüdruk Itaaliast) ja nelja peale saime viimaks normaalse hinna. Kogu tee magasin, kui üles ärkasin, olin üleni tolmuga kaetud – nagu me kõik ja nagu kõik me asjad - , sest teed olid lihtsalt nii kohutavad. Igal juhul olime vähemalt Tikalis.

Ettevaatust, kummalised loomad teel:

See on üks võimas kunagine maiade keskus mitmete püramiidide, templite, džungliga ja puha.

Isevärki puu:

Ärge istuge monumentide peal:

Veetsime seal tunde, ronisime püramiidide otsa – vaatad ringi ja näed ainult džunglipuude latvu, nii kaugele kui pilk ulatub, ja nende vahelt kerkivad mõned püramiiditipud.

Vaade alla:

Ja ümberringi:

Muidugi oli seal kõiksugu loomi ja imeasju, ahve, igat värvi linde, madusid, sildid lubasid ka ohtlikke suuri kaslasi – ma ei tea, kas puumasid või jaaguare või koguni mõlemaid. Kummaline oli seal üleval istuda, ringi vaadata ja kujutleda, kuidas siin kunagi elati ja millised võimsad kultuurid on lihtsalt hävitatud – maiad, kes kunagi suuri piirkondi valitsesid ja kelle kultuur oli võib-olla kõrgem kui sama aja Euroopa rahvaste oma, elavad nüüd lihtsalt getodes või ülivaestes mägikülades ja võimud ja politsei kohtlevad neid kohati väga halvasti – kunagine hiilgus on asendunud vaikse viletsusega. Ei midagi uut siin päikese all..

Kadunud maailm:

Siis sebisime end bussi peale ja sõitsime tagasi Santa Helenasse. Santa Helenas selgus, et viimane buss piirile lahkus 15 minuti eest. Milline halb õnn! Oma teeneid pakkus teine bussijuht, kes suht lähedale sõitma pidi – hingehinna eest lubas ta meid piirile viia. Vaidlesime ja diilisime tükk aega, a ta teadis, et meil muud valikut pole. Mis seal ikka, jäime viimaks nõusse ja kobisime bussi. Esiistmel istus üks armastajapaar, abielus. Tore, ainult et tüdruk oli näo ja keha järgi max 14-aastane ja ta mees vast 18-19, mitte rohkem. Elu on selline.. Vähemalt paistsid nad teineteist armastavat, s.t see ei näinud välja nagu sunnitud abielu.

Juba linnast välja saamine võttis oma kolmveerand tundi – ühel mehel oli autole mingit varuosa vaja, nii et ühiselt külastasime kolme autotöökoda, siis oli ühel tädil vaja kuskilt mingid kastid saada.. loomulikult käis buss kõik need kohad läbi. Viimaks saime maanteele. Juba õhtuhämaruses saime natuke adrenaliini, nimelt olid vihmade tõttu üleujutused ja mõnes kohas voolas lihtsalt jõgi üle tee. Õigemini, seal kuskil oli tee, a ega me seda eriti näinud. Bussijuht hingas sisse, lasi vandesõnadel tulla ja põrutas aga edasi, ja imekombel saimegi läbi. Eestis oleks sellises kohas raudselt tee kinni pandud, aga neid ei paistnud häirivat.

Piiripunktis (ca pool tundi enne piiri) jutlesime natuke ametnikuga. Ta rääkis, et eestlasi juhtub neile võib-olla kaks tükki aastas, mitte rohkem – turistid ei käi seda kaudu. Pidime jälle plekkima ja ühtlasi saime teada, et me oleks pidanud end Mehhikost välja möllima ja pärast uuesti sisse.. a me polnud isegi ühtegi Mehhiko piiripunkti näinud. Nii et põhimõtteliselt olime Mehhikosse naastes illegaalsed immigrandid.

Jõe äärde jõudsime päris pimedas. Kogu džungel häälitses, jõgi näis pimedas laulvat ja ainult mõned tähed peegeldusid tumedal veel. Läksime paadimeest kauplema ja õnneks olime eelmisel hommikul taibanud hindu uurida, nii et teadsime, mis öise sõidu taks on (loomulikult üritas paadimees alul rohkem küsida). Kottpimedas ronis ta vist otsapidi jõkke, tõi veesolina saatel paadi ja ilma igasuguse valguseta sõitsime üle laia jõe. Ei saa isegi öelda, et sõitsime „näitude järgi“, sest mingeid näite polnud, ta pani lihtsalt sisetunde järgi. Kohale me igatahes jõudsime, mobiilivalgel ronisime kaldale ja jalutasime läbi öise aleviku oma hotelli poole. Pärast Guatemala ja Belize teid, hindu ja inimesi oli isegi tollesse haledasse piirilinna jõudes tunne, nagu oleksime koju saabunud – olgu küll üle tuhande kilomeetri päris kodust, aga vähemalt Mehhiko. Astusime poest ka läbi, seal ei olnud pea-aegu mitte midagi, aga käepärastest vahenditest sündis improvisatsiooniline matkaretsept: küsisime hotellis kausi, taskunuga mul juba oli, ja õhtune pidusöök oli selline: kaks väikest purki porgandi-herne konservi, kaks purki tuunikala vees, kolm tomatit, väike majonees, krõbedad tortiljad. Purkide sisu segasime omavahel kokku (vee valasime pealt ära), tomatid hakkisime ja lisasime segule, ja siis sõime toda möginat tortiljadega. Väga-väga hea oli! Ja unejutuks vaatasime kohaliku piirkonna telekanalit, kus peamiselt oli kohaliku omavalitsuse reklaam ja erinevad ilmaga seotud hoiatused (üleujutused, lähenevad orkaanid).

Ja siis tuli hommik, tuli teine päev. Viimane reisipäev. JÄLLE tõusime vara, pakkisime end autosse ja asusime teele. Nüüd juba suunaga kodu poole. Kõigepealt oli meil vaja tankida. Ühes militaarkontrollis küsisime lähima bensiinijaama järele ja meid juhatati sellisesse.

Signaalitasime, kuni üks poiss ilmus kanistriga välja, bensiin oli jõledasti kallis, a vähemalt saime piisava varu, et normaalse tanklani jõuda. Tahtsime Palenquet ka külastada, aga konstantselt ladistas vihma, nii et selle plaani pidime maha matma. Siis istusin mina rooli ja hakkas mõnus kiirteid mööda uhamine. Et ma magama ei jääks, jutustas Luis oma Iisraeli-reisist. Müstiline! Vahepeal peatasid meid jälle sõjaväelased, aga meie relvavarudest rohkem huvitas neid see, kust ma pärit olen. Nii jõudsime lõpuks Cordobasse. Läksime kohvikusse, mida LP oli soovitanud suure magustoiduvaliku ja hea kohvi pärast.Magustoiduvalik oli 0, kohvi kohta ütles üks kohvikutöötaja, et ühes teises kohas on palju parem kohv. Võtsime head nõu kuulda ja läksime parem sööma. Nägin esimest korda marimbamängu:

Eritellimusel tehti meile isegi enfrijoladasid. Menüüs neid ei olnud, aga ettekandja kinnitas, et nad teavad, kuidas neid teha. Polnud küll nii head kui isetehtud, aga üle pika aja käisid küll. Ja oma reisi lõpetasime kohalikus kohvikus doominot mängides. See oli tõeline kohaliku seltsielu keskus, turistide asemel istusid seal kohalikud vanapapid, igalt poolt kostis doominokivide kõlinat ja kohv oli väga hea ning odav. Küsisin meile ka doomino ning kui järjekindlalt muudkui pähe saanud olin, arvasin, et võiksime minema hakata J Ja nii läksimegi.. viimased paarsada kilomeetrit muudkui lauldes, sest autoraadio oli katki läinud.

Ja siis olimegi tagasi suures linnas.