Tepoztlan & Tepozteco

Uurisin välja, miks õpetajad mässavad - õpetajate ametiühing (mille liider on väga korrumpeerunud ja üldse mitte õpetaja) sõlmis valitsusega kokkuleppe, et õpetajad peavad nüüd hakkama mingeid eksameid läbima ja neil võetakse soodustusi vähemaks, nt ei ole pensionile mineval õpetajal enam võimalik oma ametikohta kellelegi edasi anda. Selle vastu protesteeritaksegi. Igatahes.. lõuna ajal hakkasid õpetajad lisaks tiksumisele ka marssima, nii et kesklinn pandi kinni ja me lasime sealt siva jalga. Cuernavaca lähedal asub väike linnake nimega Tepoztlan, kus saab kõrvetava päikese all kaks kilomeetrit mäkke ronida, et ahvkoeri kohata ja 35 peeso eest püramiidi varemetel seista. (Mõtlesin, et oleks hea tüng küll, kui rahakoti autosse unustad.. tund aega ronid mäkke ja siis avastad, et oih..)

Et ronimiseks jaksu jätkuks, läksime enne sööma. Ma teen kunagi toitudest ühe eraldi jutu, aga.. mis te arvate, mis need on?

Jaa.. pildi kvaliteet on küll kehv, aga need on röstitud rohutirtsud. Ja mis te arvate, kus need on?

Jaa.. minu taco vahel.
Mis kõige hullem - need maitsesid mulle tohutult, eriti sulanud juustu ja natukese tšillikastmega. Jalad küll krigisesid natuke hammaste all, aga maitse oli tohutult hea :))) Ma ei teadnud enne, kas olen suuteline putukaid sööma, nii et see asi sai nüüd siis selgeks: jah, palun topeltports!

Tepoztlan on päris pisike linnake, vaiksete tänavate ja imeheade jäätisekohvikutega. Käisime ühes, valida võis kolm erinevat. Minu topsi rändas jäätis kolme erneva šokolaadiga, roosilehejäätis maasikamarmelaadi tükkidega ning midagi pähklitega. Tillukese mägilinna jäätiseurka maitsevalik tegi Itaaliale silmad kaugelt ette!





Siis algas mäkketõus. Juba poole tee peal olid jalad nagu nuudlid! Aga nii ilus oli.. kaljude vahel varjulise mägimetsa vahel, aina üles, vahel pilku selja taha heites, et siit-sealt vilksatavaid vaateid imetleda..



Üleval tervitasid meid väiksed vastikud ahned koerahvid. Ausalt, ma ei tea, mis loomad need olla võivad, kui keegi teab, võiks öelda. Siin on nad oma põhitegevuse, turistidelt kerjamise juures:



Neil on kassi moodi saba, pikad küünised, pikk koon (veidike meenutas nagu sipelgasiili), nad turnivad vabalt puude otsas ja jooksevad niisama ka ringi, taimetoitlased, lühikeste kiljuvate klähvatuste moodi hääl. Ja jõledamat moodi ülbed :) Kui seljakotist pabertaskurättide paki võtsin, ilmus eikuskilt üks elukas, rabas selle väga jõuliselt mu käest ja lidus minema. Kuna see pakk tunnistati söögikõlmbatuks, sai selle endale üks kutsikas või poeg, kuidas iganes neid nimetada, ja jooksis veel tükk aega õnnelikult ringi, Softised hambust ripnemas. Teine katsus mu pastakat sisse vehkida, kui kirjutama asusin, aga siis ma olin juba paremini valmistunud, hoidsin kõvasti kinni ja karjusin ta peale eesti keeles. See aitas. Vaat kus õrjetud! Mulle jäi mulje, et nad ongi harjunud turistidelt saadavast toituma, sest iga uus tulija tsekiti kohe üle. Loomakeste jaoks polnud mingi probleem sinu kõrvale istuda ja nina taskusse toppida - noh, tõid ka midagi vä, kas sa ei näe, kui näljaste nägudega me oleme ä? Sama hullud kui India ahvid :)

Ahjaa, üks huvitav asi, mida kuulsin - osade valdkondade ametiühingud ei luba siin ettevõtetel arvuteid kasutusele võtta või kui, siis ainult väga piiratud määral, sest mingi uurimus olla näidanud, et üks arvuti asendab kahtekümmet inimest = kui üks uus arvuti ettevõttesse tuleb, lastakse 20 lahti. Niisiis trükitakse dokumendid endiselt kirjutusmasinal ja arvutused tehakse käsitsi, selle jaoks on eraldi inimesed palgal.

Kui Cuernavacast viimaks tagasi jõudsime, olin ronimisest nii läbi, et tudengite marsile enam minna ei jaksanudki, sõime Francoga (argentiinlasest ehtekunstnik) siin kooki ja jutustasime niisama. Häguselt mäletan veel, et hakkasime Edith Piafist rääkivat filmi vaatama, aga ilmselt jäin ühel hetkel lihtsalt sinnasamma magama :)