Tegemisi ja elu on nii palju, et kirjutamisega hakkan järge kaotama :) Õnneks kolmapäevast polegi väga palju kirjutada, traditsiooniliselt käisime Sasi ja Campbelliga sushil (ma pole mitte kusagi paremat sushit saanud!!) ja pärast kinos. Kolmapäeviti on siin ühes lähedalasuvas kinos soodsamad piletid ja sushi kaks ühe hinnaga :) Aa, ja Kail käisime ka vastas - nüüd on siin kuuks ajaks üks Eesti tüdruk rohkem :) (ja mul on jälle musta leiba ja vürtsikilu!! :D).

Eile võtsin ühe päeva töötamisest vabaks ja läksin hommikul hoopis linna peale. Sain kokku kohaliku couchsurferi Pedroga, kellega meil on juhtumisi ühine sõber Daniela Berliinist. Lisaks on Pedro Eestis käinud, nii et ma ei pidanudki selgitama, et Eesti asub Euroopas ja et meie emakeel ei ole vene keel. Seiklesime kesklinna varjatud soppides - parginurkades, kuhu inimesed tavaliselt ei satu, leidsime sammaldunud kujusid, mida vaevu veel keegi vaatama juhtub, vanu kive maaja glüüfidega, ronisime puu otsa, et aia taga olevat viisesaja-aastast imperaatori basseini näha, korjasime puude alt kõdust muistseid potikilde ja nooletükke, sattusime igasugustele tänavanäitustele, lesisime kuldse päikese all ja rääkisime lingvistikast, antropoloogiast ja arheoloogiast..




Linnapäeva lõpetasime hiiglasliku puuviljasalatiga, mis sisaldas banaani, mangot, papaiat, mameid (mu eritellimus!), kaktusevilju, melonit, arbuusi, guajaavat, jogurtit ja müslit. Ma tahtsin sellest pilti teha, aga just siis sai fotoka aku tühjaks!

Õhtul läksime ülikooli: III Festival de Poesía: Las Lenguas de América (ehk siis: III luulefestival: Ameerika keeled). Juba õigesse kohta saamine võttis kõvasti aega, sest see ülikoolilinnak on HIIGLASLIK. See on nii suur, et selle sees on täiesti omaette ühistranspordisüsteem, linnakusisesed bussiliinid ja ühes kohas nägin isegi silti kirjaga "UNAM Metro". See on nagu riik riigis, liialdamata.
Kohale jõudsime poolteist tundi varem, aga juba lookles ukse taga tohutu saba. Võtsime ka sappa ja seisime kannatlikult, kuni ükskord uksed lahti tehti ja sisse laskma hakati - kohtade arv oli piiratud, seepärast see saba. Fotokas kästi kahjuks ära panna, ma ei teagi, miks.
Auditoorium oli hiiglaslik ja imeilus, pigem ooperisaali moodi. Võimas akustika- ja kaamerasüsteem, tuhandeid istmeid, väga ilus sisekujundus.. Kuna alguseni oli veel aega, sattusin jutlema mu kõrval istunud vanapoolse härrasmehega - tuli välja, et tema emakeel on sapoteegi keel :) Õppisin esimesed sõnad sapoteegi keelt. Üldse läkski nii, et indiaanikeelset luulet nautisin tol õhtul kahe indiaanlase vahel istudes - vasakul käel asteek, paremal sapoteek :)
Festival oli võimas. Saal oli rahvast täis - tuhandeid.
Professor Leon-Portales oli kahjuks haigeks jäänud, nii et teda me ei näinudki, aga kõik muu oli viimase peal. Kohal olid erinevate Ameerika rahvaste parimad luuletajad, kes kõik lugesid luulet oma emakeeles - õhtu jooksul kõlas võimsaid sõnu sapoteegi, Brasiilia portugali, dulegaya (ma ei tea, kuidas see eesti keeles oleks), wayuunaiki, Kanada prantsuse, maaja, inglise, maputshe, tsotsili, nahuatli ja hispaania keeles. See oli uskumatult võimas, algusest peale. Lavale tuli punastes rahvarõivastes väike, aga sihvakas naine, ütles oma ja hispaania keeles tere õhtust ja hakkas siis lugema.. ei, õigem sõna oleks "loitsima" või "laulma". Kuigi keel oli võõras, haaras ta hääl ja sõna jõud need tuhanded kuulajad oma võimusesse, köitis ja hoidis, liigutas ja raputas. Ja nii aina edasi, esineja esineja järel.
Vahepeal läks asi poliitiliseks. UNAM ja üliõpilased on siin pidevalt vabama poliitilise mõtlemise kantsiks olnud ja eile tuletati seda alatasa meelde, meenutati tudengeid, keda valitsus on tapnud või vangistanud, vihjati poliitvangidele, samuti põlisrahvaste olukorrale mõnes Ladina-Ameerika riigis. Ühe luuletuse lõpp läks sujuvalt üle skandeerimiseks - olen seda siin juba korduvalt kuulnud, sh Manu Chaol, inimesed lihtsalt võtavad spontaanselt teema üles ja varsti hüüab kogu rahvamass:
"Libertad, libertad, a los presos por luchar!" See viitab poliitvangidele, otsetõlkes oleks midagi sellist, et "Vabadus, vabadus vangidele võidelda". See hüüe jääb veel tükiks ajaks kaikuma, kui ühel pool lõpetatakse, ärkab see kuskil mujal. Gregory Orril oli väga pikk, kurb ja mõtlemapanev luuletus meeleavaldustel tapetud tudengitest - Mehhikos, Hiinas, mujal.

Mu sees kajab ikka veel eilse luule jõud ja indiaanikeelte ilu.
Siin on üks näide eilseist esinejaist, Irma Pineda:


Homme saame - kui plaanid jälle ei muutu - kokku Tšiili maputšede esiluuletajaga, vana, väga armsa naisega. Ta on pisike ja tal on suured ilusad targad silmad ja kuigi ta on väga hea luuletaja, ei taha Tšiili valitsus temast midagi teada, sest see tähendaks maputšede kultuuri ametlikku tunnustamist. Kui David eelmisel aastal rahvusvahelise Nosside luulevõistluse kinni pani, oli Rayen nominentide seas, seal nad tutvusid, ja kui eile teda tervitama läksime, kurtis ta, et on Mehhikos täitsa üksi ja et ehk võiksime koos aega veeta. Loodan, et see plaan ei muutu :)
Tänane plaan on küll juba muutunud, Molotovi asemel läheme Tepoztlani barokkmuusika kontserdile. Molotovi kuulame natuke hiljem :)