la vida es un ratico

Eile käisin Juanese kontserdil!!!! See oli üks mu unistustest (õnneks jätkub neid veel piisavalt). Ühe Juanese laulu saatel tantsisin kunagi Adanas oma elu esimese salsa ja võiks öelda, et see muutis mu elu üsna mõningal määral :) Enne seda ei teadnud ma Ladina-Ameerika tantsudest, muusikast, kultuurist jne suurt midagi, aga siin ma nüüd olen - istun Cuernavacas, joon oma hommikukohvi, kuulan selle kõrvale Andres Calamarot, jalad veel tiba tulitavad eilsest Juanese kontserdil hüppamisest ja nädalavahetuse plaanides on ohtralt salsat.

Kontsert toimus Auditorio Nacionalis - see on suurim istmetega kontserdisaal, kus ma kunagi viibinud olen. Kümme punkti saali projekteerijale ja maksimumpunktid akustika tegijale! Nii hea heliga kontserti pole ammu kuulnud!
Juba kontserdipaika liikudes oli näha, et Juanes on peamiselt naiste lemmik, vaid üksikud mehed olid sinna ära eksinud. Kui istet võtsime, esines parasjagu üks Kolumbia lauljanna, see oli veel enam-vähem ok, aga kui ta lahkus ja lava pimedaks tehti, hakkas naiste kiljumine pihta. See oli pea-aegu naljakas, keegi tegi laval pimedas kitarriga korra "plõnn!" ja 10 000 naist kukkusid elu eest kiljuma. Kõrvad vilistavad siiani :))) Siis oli hetk vaikust, järgmine "plõnn!" ja jälle naiste kisa. Nii kestis see oma veerand tundi. Ja ohsa issand, kui Juanes ise viimaks lavale tuli! Siis panid kõik oma viimase kopsumahu mängu! Aga kui Juanes suu lahti tegi, olin minagi valmis kiljuma hakkama :))) Kohe kontserdi avalugu oli sama, mille järgi ma kunagi oma esimese salsa tantsisin - emotsioon oli võimas, kogu see püstihüppav ja möllav rahvas, vinge valgusmäng, väga tasemel Juanes oma bändiga ja korraga meelde tulvavad mälestused. Kogu kontserdi kargasin minagi pidevalt püsti, laulsin järjest kõik laulud kaasa, plaksutasin ja möllasin. Ja pärast, kui lahkuma hakkasime, tantsisime viimase loo saatel vahekäigus salsat :))) Võimas, võimas, võimas! Ostsin endale koguni Juanese särgi. Täitsa lõpp :)
Juanes on muide Kolumbiast ja meie taga olid ühed kolumbialased, pöörased fännid :) Oma mõnusa pehme aktsendiga (ja nemad on Ladina-Ameerikas ainsad, kes klassikalist Hispaania hispaania keelt kasutavad, 'tu' asemel näiteks 'usted') kommenteerisid nad kontserti ja röökisid pidevalt "Juanes!!" või "otra!!". Minu kõrval istus aga üks pisike fänn, väike poiss, kes oli koos emaga kontserdile tulnud. Ta oli nii pühendunud, ühes käes pigistas kõvasti Juanese autogrammiga fotot, teise käega filmis mobiiliga kotnserti.. Tal olid ka kõik laulud peas :)

Selle turnee nimi on "La vida es un ratico" - see tähendab, et elu on vaid hetk, sähvatus. Juanesel on sellenimeline laul ka, tõlgin:

Kõik võib muutuda, aga mitte armastus.
See on suurim missioon, mis meil
selles elus on: õppida, mõista ja teada.
Sest need ajad on rasked
ja tõde on keeruline leida.

Kõik võib muutuda, aga mitte armastus.
Meie perekond on tähtsam, ma tean,
ja me peame seda kaitsma ja uuesti kokku põimima.
Sest need ajad on rasked
ja tõde on keeruline leida.
Sest need ajad on rasked
ja me istume üksteisest nii kaugel.
Sest need ajad on rasked
ja me oleme seotud käsist ja südameist.

Ära lase meil lõppeda,
veel on nii palju asju teha.
Ära lase meil lõppeda,
sest elu on vaid viiv, vaid viiv ja ei midagi muud.
Ära lase meil lõppeda,
sest on tulemas häid aegu ja halbu,
aga nad mööduvad, mööduvad, mööduvad..
Sina, palun, jää.

Kõik võib muutuda, aga mitte armastus.
See on kõik, mis ma sult palun, ei midagi enamat.
Palun anna oma käsi, ära lase mul langeda,
sest need ajad on rasked
ja on keeruline tõde leida.
Sest need ajad on rasked
ja me istume üksteisest nii kaugel.
Sest need ajad on rasked
ja me oleme seotud käsist ja südameist.

Ära lase meil lõppeda,
veel on nii palju asju teha.
Ära lase meil lõppeda,
sest elu on vaid viiv, vaid viiv ja ei midagi muud.
Ära lase meil lõppeda,
sest on tulemas häid aegu ja halbu,
aga nad mööduvad, mööduvad, mööduvad..
Sina, palun, jää.