Teemaks oli krevetipasta ja see oli tõesti midagi erakordset. Kõigepealt pasta. Koostisosad olid lihtsat - pasta, petersell, küüslauk, oliiviõli, väikesed krevetid, parmesan - aga seal oli veel midagi, kokandusgeeniuse puudutus :) Eraldi vaagnatel olid suured krevetid, valmistatud konjaki ja oliiviõli ja või ja hakitud tšilliga. Nende peale läks kaste - laimimahl, hakitud habaneeero, veidi soola. Need olid mu elu parimad krevetid, nii õigesti valmistatud kui veel vähegi saab. Ma jään neid veel kauaks mäletama :)
Pärast kohvi kõrvale pakuti erilist kooki, mida tavaliselt valmistatakse surnute päevaks (2. november). See meenutas teekooki, aga täidiseks oli NATA - suhkruga läbi klopitud piimanahast tehtud kreem. Hea :)
Siis võtsime kitarri ja läksime Manide majast Leconade majja. Ma ei mäleta, kas olen maininud, et Paco on muusik - noh, nüüd on see siis igatahes mainitud. Terve õhtu laulsime, nii Paco enda kirjutatud laule kui muid.
Kui hääl kähedaks minema kippus, otsustasime teistel laulda lasta ja läksime edasi Utasse - kohalikku ülivingesse rokiklubisse. Olen seal varemgi käinud, see on suur paljude saalidega maja, igas ruumis on erinev muusika - punk, rahulikum rokk, keevitamine, depressiivne rokk jne. Ja milline rahvas!! Isegi turvamehed on kõik ehtsad metallistid, emod või punkarid. Kui vahepeal hüppamisest puhkasime, piilusin lihtsalt ümbritsevat rahvast. Kõnnib mööda paarike, käest kinni, mõlemal avara kaelusega kleit, zombie-meik ja vast Prantsuse õukonna hiilgeaegu meenutav kübar. "Angela, veame kihla, kumb neist mees on?" - "Umm....". Üks neist oli raudselt mees :)
Laibameik.
Viimase peal emod.
Volüümikad manga-tüdrukud.
Goodid.
Ja nii edasi ja nii edasi.
Kui Paco vetsu läks, tuli üks neiu Angelaga flirtima.
Angelal oli üldse edukas päev - pärast küsiti ta käest veel, kas ta on ka Eestist :)))
Üks kohalik koljat tuli minuga juttu puhuma. Kõigepealt võttis aega, et ta uskuma jääks, et selline maa nagu Eesti üldse olemas on. Kuna ta oli niikuinii purjus, jutustasin talle pikalt-laialt Eestis elavatest draakonitest ja hiiglastest. Tema omakorda õpetas mulle Mehhiko slängisõna "Chido!", mis tähendab umbes "lahe", "viimase peal", "hea". Ta sattus sellest nii vaimustusse, et umbes iga minuti tagant tõstis pöidla ja rõkatas rõõmsalt "Chido!". Vahele hõikus ta ka väljendeid, mille eest ta Eestis sarnases kohas sarnases situatsioonis ilmselt peksa saanud oleks. Nimelt tahtis ta väga õppida kõige ropumaid eestikeelseid väljendeid :) Pikkisin sinna vahele küll ka lauseid nagu "Hõissa pulmad!" jne.
Viimaks oli Angela Tuhkatriinu-tund käes, nii et pidime kiirustades lahkuma. Viisime ta koju, aga kuna öö oli alles noor, otsustasime jätkata ja läksime Paco poole tantsima. Mõne aja pärast liitus veel nende õde oma mehega ja selgus, et õemees on salsatreener, nii et siis muudkui tantsisime ja õppisime uusi samme ja tantsisime :) Kui viimaks poole nelja ajal tulema hakkasime, käisid mul jalad all risti ja lohisesid järele :))))
Ma pole Mehhiko liiklusest pere närvide huvides eriti kirjutanud, aga olgu lihtsalt ära mainitud, et kui läbi linna koju sõitsime (saja kahekümnega), tuli meile ühel ühesuunalisel tänaval valest suunast vastu suur jalakäijate protsessioon mingi pühaku pildiga ja nende taga hulk autosid ja busse, nii et äkitselt ma mõistsin, miks meid autokoolis slaalomit sõitma treeniti.
Pühapäeval jätsime Agataga hüvasti, ta lendab täna tagasi Poola. Käisime viimast korda koos kuuma šokolaadi joomas ja kurb oli. Kindlasti kohtume veel, olgu siis Euroopas või Mehhikos, aga ikkagi..
Nädalavahetus on nii emotsionaalne olnud, et ma ei jaksa praegu sellest värvide ja tunnetega kirjutada. Lisaks Agatale lahkuvad täna Sas ja Campbell, ja Paco ja Angelaga rääkisime väga sügavalt jne. Mul võtab nende asjade mõtetessegi panemine aega, sõnadest rääkimata. Ma ei tea, kas asi on teises keskkonnas olemises või emotsionaalses suves, aga ma olen siin mõned väga lähedased sõbrad leidnud ja iga päev inimeste kohta midagi uut õppinud. Tahaksin sellest kirjutada, aga ikka veel jääb sõnu puudu. Lauldagu siis seni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar