Viimased päevad on üsna rahulikult möödunud, peaasjalikult teen tööd, vahel käime õhtuti väljas. Sõbra pere juures olen nüüd omajagu Mehhiko toidu alast õpetust saanud, järgmisel nädalal ühel hommikul tuleb näiteks liha õpituba - sõbra isa lubas õpetada kolme erinevat moodi Mehhiko lihatoitu valmistama. Asjadest, mida Eestis ka järgi teha saab, meeldis mulle alternatiivne "Bloody Mary" -

tumedat õlut, köögiviljamahla, purustatud tšillit ja tomatit, soola.

Ühel õhtul oli Robi pool improvisatsiooniline Couchsurfingu kokkusaamine. Minu mäletamist mööda olid esindatud Mehhiko, Eesti (loomulikult!), Brasiilia, USA, Belgia, Prantsusmaa.. hmm, veel mõned. See on nii eufooriline olemine: veeta õhtu rändurite seltskonnas, tõenäoliselt näed 99% neist ainult korra elus, sest kõik on teel, edasi liikumas, uusi kohti avastamas, aga tolle ühe õhtu olete te koos, rääkides sellest, mida te olete maailmas näinud ja keda kohanud ja mida elu on teile õpetanud ja kes te olete ja kes te olla tahaksite.. ja nende lugudes rändad juba kohtadesse, kus sa küll veel käinud pole, aga mille olemasolust sa nüüd tead.. ja jutustad, kuidas on Eestis elada ja ajad inimestele isu peale sinna külla tulla ja tead, et mõned neist tõepoolest tulevadki.. ja mõnedega lepid juba kokku novembris Guatemaalas kohtuda.. ja siis on aeg koju minema hakata, viimast korda kallistad ja suudled kõiki põsele, teades, et suurema osaga see ongi viimane kord, aga ikkagi on läbi öise linna koju sõites lendamise tunne. Täna õhtul lähemegi välja ühe Belgia paarikesega, kellega seal tuttavaks saime - nad on 20-aastased ja juba aasta Austraalias elanud ja nüüd seiklevad pool aastat Ladina-Ameerikas.

Mõned õhtud oleme lihtsalt kuuma šokolaadi toonud, konjakibanaane valmistanud ja kolmekesi filme vaadanud, Agata ja Davidiga. David varus meie harimiseks kõvasti kohalikust ajaloost rääkivaid dokumentaale, nii et siis harime ennast. Päeval teen tööd või käin Agataga jalutamas, ta on mu poolatarist toanaaber. Ta on praegu 19 ja viimased kolm aastat oma elust väljamaal elanud - Prantsusmaal õppimas olnud, Kuubal poolillegaalina poliitilist uurimistööd teinud, nüüd siis otsaga Mehhikos. Ta sai isegi Mehhiko ülikooli sisse, aga bürokraatia tõttu peab ta veel korra Poolas käima. Ta annab siin poola keele tunde, eelmisel nädalal tuli talle näiteks selline õpilane, kes on bioloog ja varsti läheb pooleks aastaks Mehhiko kõige metsikumasse džunglisse uurimistööd tegema, loomi kaardistama. Agata on mu õe vanune ja veidi nii ma tema suhtes tunnengi - nagu väike õde, kellel peab natuke silma peal hoidma ja kaitsma, isegi kui ta sellega ise väga hästi hakkama saab. Meil on siin nagu tore Couchsurfingu perekond :D Ei, rohkem kui lihtsalt Couchsurfingu.. oleme juba eelmisest korrast sõbrad, nii et pigem nagu sõprade ühiskorter. Teeme koos süüa (ma õpetan Eesti toidutegemist ja õpin Mehhiko ning Poola oma), korraldame koristamispidusid, käime koos väljas ja lihtsalt hoiame üksteist.

Üks sõber küsis eile, kas siis Mehhikos on nii hea kui ma mõtlesin - vastus on jah :) Just nii hea ongi või isegi natuke parem. Iga päev käin jooksmas, alguses tahtsid kopsud lõhkeda (siin on see hõre õhk), aga nüüd on juba väga hea. Söök ja päike ja tantsimine ja trenn ja ilusad inimesed ja hispaania keel ja siinsed sõbrad ja kogu see kultuuriline mitmekesisus ja suure ning teistmoodi riigi elu ja.. ma ei tea, see kõik inspireerib nii mis hirmus. See on omamoodi eluülikool, teises keskkonnas ellujäämine - mitte et see just raske oleks, kui sul on kohapeal sõbrad ja mõnus koht, kus elada, ja küllalt päikest.

Järgmisel nädalal lähen üht kohalikku eestlannat külastama ja siinsesse ülikooli ja laupäeval Manu Chao kontserdile (ühe kohaliku jalkameeskonna väravavahiga :D) ja pärast Manu Chaod Tlahuaci festivalile.

Lippan nüüd..