Eile käisin linnast väljas, sellises kohas nagu La Quebrada (Cuautitlan Izcalli). Väga ilus kant, eriti õhtul, kui päike loojus - väiksed mäed ja rohelus, tillukesed tänavad, tillukesed majad.



Meil oli väikestviisi Eesti päev :) Häli kolis Mehhikosse ca aasta eest, on õnnelikult abielus ja peagi saab temast värske ema. Istusime ja rääkisime terve päeva, huvitav oli kuulda, kuidas Eesti Sergiole paistab ja siis kuidas Mehhiko Hälile paistab. Elamisloa saamiseks oli Hälil siin kulunud kaheksa kuud (!) ja kui nad Eestist lahkuma hakkasid, ei suutnud Sergio alguses uskuda, et Häli ülikoolist oma paberid max kahe nädalaga kätte saada võib. Küsisin imestusega, miks - Sergio ütles, et siin saab ülikoolist paberid ca aasta pärast lõpetamist!! Bürokraatia ja venitamisega on siin asjad nii hullud, et tihtipeale saab paberid jms alles siis, kui neist enam mingit kasu ei ole. Valitsus on seepärast nüüd korraldanud võistluse kõige aeganõudvama, mõttetuma ja kasutuma protsessi leidmiseks (nagu see aastaga ülikoolipaberite saamine), et riigi kitsaskohad leida. Võitja (s.t see, kes sellise protsessi leiab, mitte protsessi teostaja) saab 300 000 peesot (peeso ja Eesti krooni kurss on ca 1:1).

Neljapäeval on siin üks kurb aastapäev. 40 aastat tagasi olid Mehhikos suured tudengite meeleavaldused, mis kestsid mitu kuud. 1968. aasta sügisel toimusid siin olümpiamängud ning protesteerivad tudengid lootsid, et enne olümpiamänge protestides õnnestub ehk midagi muuta. Jamad algasid riigivõimu ja tudengite vahelistest hõõrumistest, siis hakkasid meeleavaldused veereva lumepallina paisuma ja 2. oktoobril oli suurim kogunemine. Riik reageeris, jah - saatis sõjaväe ja eripolitsei peale ja palju tudengeid tapeti, neid aeti püssidega taga nagu loomi, peksti.. Eile õhtul oli telekas pikk temaatiline eriprogramm, samuti näidati üht tollest päevast rääkivat filmi. Kusjuures veel mõni aeg tagasi oli see film üpris tsenseeritud ja väidetavalt on siiamaani mingid kohad välja lõigatud, sest jõudu kasutanud partei oli veel pikalt-pikalt võimul. 2. oktoobril on linnas mälestusdemonstratsioon. Kui keegi tahab end asjaga rohkem kurssi viia, siis filmi nimi on "Rojo Amanecer" (Punane koit, Red dawn) ja see on tõesti hea töö, parimate kohalike näitlejatega - sellistega, kes ise valivad, kus nad mängida tahavad ning eelistavad tõsiseid ja intelligentseid filme kassahittidele.

Kurva teema lõpetamiseks midagi rõõmsamat: kohalik muusika- ja tantsustiil nimega duranguense, naljakas - justkui merengue ja kantri segu :)