Salzburg: õnnelikult tagasi

Väljas vihma sajab (reisi esimene vihmane päev) ja imelikul kombel levib täna siia tasuta wifi. Oleme nüüd tagasi Salzburgis. Reisiseltskond küll vähenes ühe võrra, üks kolmest musketärist hääletab praegu armastuse pärast tagasi Eestisse :)

Degusteerin Aafrika kokteile, varsti ootab meid pidulik õhtusöök ja ma juba ootan hommikut, mil saab rõdul istuda ja Alpe vaadates kohvi juua. Aafrika kokteilidele tuli üle minna, kuna kõik veinid olid kergelt äädikaks läinud :) E. andis mulle üht proovida, et kas soovin seda. See oli äädikaks läinud, pudeli sisu rändas kraanikaussi. Siis järgmine - jäle kraanikaussi. Kuna vein sedasi viimaks otsa sai, kolisidki kapist välja hoopis Aafrika rumm ja Kahlua. Tehniliselt võttes joon ma endiselt väga vähe alkoholi, see väike kogus on lihtsalt aasta peale ebaühtlaselt jaotunud :)

Ahjaa, poes käisime Saksamaal :D Nüüd on mul siis Saksamaal ka esimest korda käidud. Kui läksime, olid mäed pilvede sees, kui tulime, ilmusid need tasapisi nähtavale, koos losside ja väikeste mägiküladega. Siin on nii ilus, et täitsa lõpp! Ahjaa.. Tarmo kurtis enne, et Euroopas on jama, üldse metsa pole, sõidad-sõidad ja kuskil tee ääres metsa pole. Täna siis sõitsime bussiga üles Alpidesse ja tee ääres olid pilvedes mäed. Tarmo tahtis ühest sellisest mäest pilti teha ja nii kui ta fotoka välja võttis, hakkas tee ääres mets ja kestis seni, kuni toda mäge enam näha polnud :)

Kuna üks vedeleb praegu teleka ees ja teine magab, kasutan juhust ja panen vähemalt viimase paari päeva seiklused kirja. Olgu ette öeldud, et lõpp hea, kõik hea ja et minuga on kõik korras :)

Laupäeva hommikul tõusin nappidest unetundidest hoolimata pool kuus, pakkisin asjad kokku, jätsin poistega ajutiselt hüvasti, võtsin veel turult sellehommikusi puuvilju (Bori aprikoosid on parimad, mida ma eladeski saanud olen!), rääkisin veel natuke Viktoriga, viimane kõva kallistus järgmise nägemiseni ja läksin Belgradi bussi peale. Bussisõit oli jälle võrratu, tillukesed Serbia mägikülad, metsased mäed.. Belgradis kolisin kohe Novi Sadi bussi peale. See läks natuke teist teed pidi ja ühes kohas tee ääres oli kohe eriline idüllivaade: rohetavad künkad taeva taustal. Windowsil on üks sarnane taustapilt, aga see seal oli veel ilusam, sest see oli käeulatuses :) Ja päevalillepõllud!!

Novi Sadis olin natuke omaette, käisin kenas restoranis söömas ja kohvi nautimas, kuulasin katedraalis ühe tangokvarteti esinemist ning viimaks läksin salsaklubi otsima, sest sõbrad paistsid linnast väljas olevat. Küsisin restoranis selle asukohta, kelnerid panid pead kokku ning suutsid mulle viimaks aadressi kirja panna. Läksin selle järgi õiget kohta otsima. Küsisin inimestelt, igaüks juhatas eri suunda. Alustuseks tegingi umbes kümne erineva inimese juhatuste järgi kvartalile tiiru peale :) Lõpuks leidsin kaks tudengit, kes normaalselt inglise keelt rääkisid, nad viisid mind õige tänava algusse. Hakkasin seda mööda minema, kõndisin ja kõndisin ja kõndisin ja kõndisin.. pakuks, et oma viis kilomeetrit. Viimaks said numbrid otsa ja algas teine tänav, aga õiget kohta ei kuskil. Siis nägin üht pisut vanemat meest ja läksin ta käest teed küsima, inglise ja vene keeles. Ta seletas serbia keeles, et ma näitan, tule kaasa. Hakkasime minema, ta seletas veel serbia keeles midagi, millest ma aru ei saanud. Äkki tuli küsimus: "Do you like sex?". Minu esimene reaktsioon oli "WHAT????", siis ta üritas käsi külge ajada, ma panin jooksu. Nagu ta jutust aru sain, pidas ta mind vene litsiks!! Nägin kaugemal inimesi, jooksin nende poole. Mul oli veel suur raske seljakott seljas ja ilmselt seetõttu vigastasin natuke jalga (puus läks vist kuidagi valesti, ülejäänud õhtu jooksul lõi vahepeal puusa sellise valu sisse, et ma ei saanud paremale jalale üldse toetada). Kuna see pervo oli ikka veel läheduses, helistasin kohe Sergejle ja palusin, et kas ta saaks mulle motoklubist kedagi kiiresti järgi saata. Seda sai, jõudsin turvaliselt klubisse ja alles seal rääkisin, mis juhtus, sest ma ei tahtnud mingit kaklust. Nad ütlesid :"Ok, next time you tell: yes, I am Russian whore and I come with you, but I need to make one phonecall before. And then you call us and tell, where you are, and we come and fuck him all."

Pidin neile lubama, et rohkem sedasi õhtul üksi linna peal ei käi. Lubasin seda ka endale. Tõtt-öelda oli see mul esimene sedasorti kogemus, enne pole kunagi midagi sellist juhtunud. Ja ma olin pikkade pükste ja suure seljakotiga, mitte miniseeliku ja kontsadega nagu vahel salsapeole minnes!

Vastik tunne oli küll, nagu oleks tõrvaga üle valatud. Aga motoklubis tehti minu auks pidu ja kuigi salsat ei saanud, õppisin rokabillit tantsima. Kui enam tantsida ei jaksanud, istusime lihtsalt ja rääkisime. Sain jälle Jugoslaavia sõja ja ajaloo kohta palju uut teada. See on üllatav, kui haritud ja laia silmaringiga rahvas seal liigub. Iseenesest oli kõrgem haridus ainult ühel tüübil (ja tema oli mitu eriala lõpetanud), aga kogu seltskond rääkis vabalt kaasa teemadel nagu Freud, Jessenin, Nõukogude Liidu lagunemine, shamanism, Vana Testamendi ajalugu jne. Vahepeal käisime väljas tsikleid patsutamas ja meestejutte rääkimas. Ausalt, mina ei annaks oma tsiklit heast peast võõrale proovida, aga seal pakuti mulle isegi selliseid, millest mu jõud silmnähtavalt üle poleks käinud. Eriti lahe oli üks Citroenist ehitatud tsikkel!! Selle omanik oli suur Citroenide austaja ja suurest armastusest tegi ta ka oma tsikli Citroeni mootorist. Teostus oli superkorralik ja kahju, et mul fotokat polnud, nii ilusat isetehtud ratast pole ammu näinud.

Peaks ka selle klubi kohta mõne sõna kirjutama. Pilte mul veel pole, aga kui Eestisse jõuame, siis saab. Nad on seal ühest vanast talumajast ehitanud korraliku suure klubimaja, kogu ümbruskonna tsikliklubid käivad seal koos, üle päeva on pidu ja ka ümbruskonna riikide klubid astuvad Serbia üritustele minnes sealt läbi. Bändid käivad esinemas, pidevalt vurab mõni tsikkel õuele, üleval on magamiskohad, muidugi on sees korralik helisüsteem ja lava.. ja ühe uuendusena on nüüd klubis laste mängunurk ja lastekiik :D Ja inimesed, kes seal on ja käivad - ma tunnen sinna minnes end alati nagu teise koju naastes. Minu inimesed.

Magamiseks anti mulle klubi pealiku eluruumid ja ma usun, et see oli küll niisamagi turvalise Novi Sadi turvalisim paik :) Mujal maja peal ööbisid teised tsiklistid ja klubi pealik ja ma ei kujuta ette, et keegi oleks julgenud mind seal puutuda või häirima tulla. Kui veel pidu käis, tuli küll üks üle joonud tüüp mulle liiga lähedale seisma, aga Sergej lihtsalt vaatas talle korra otsa, tüüp vabandas sügavalt ja eemaldus. Aa, ma sain seal üle pika aja ka uue hüüdnime - vist doktorantuuri pärast hakati mind "Znaikaks" hüüdma :)

Hommikul ärkasin Lermontovi peale. Keegi oli peale pannud plaadi, kus mingi näitleja luges Lermontovi ja luuletuste vahel olid klaveripalad. Siis toodi kohv ja tehti hommikusöök :) Elu missugune! Lihtsalt istusime päikese käes, jõime kohvi ja rääkisime maailmast ja elust ja asjadest. Ma tahan sellest millalgi eraldi kirjutada, praegu jätan vahele. Ja siis toodi õhtuseks kontserdiks klaver kohale. Aga ma olin tugev ja kõigist ahvatlustest hoolimata (märksõnad järgmiseks kirjutamissessiooniks: cambridge ja mää) tulin linna tagasi, et Salzburgi bussile jõuda. Sellest aga juba teine kord!