Viinis Alberti juures sain esimest korda proovida sellist asja nagu pärmimääre. Ma ei teagi, kuidas seda õige nimetada oleks, aga see maitses ahjuliha kõrvale nõrgunud praerasva moodi (s.t hirmus hästi ja ebatervislikult), aga tegelikult koosnes pärmist ja veel millestki ja oli kõigi eelduste vastaselt igati tervislik kraam.
Serbia kookidest olen kunagi juba kirjutanud, ei hakka end kordama, aga vaadake lihtsalt:
Viimasel pildil on näha ka taevalikku Serbia jääkohvi.
Marteni soovitusel käisin söömas ka ühes kohalikus peenemat sorti restoranis. Nende Caesari salat oli tõesti eraldi kohaleminemist väärt ja kohviga oskasid nemadki imet teha.
Kasutasin ära ka kohalikke ressursse ja tegin mõned korrad ise süüa. Eriti head olid sealsed värsked baklazhaanid! Ja Bori rikkalikul turul läksin päris hulluks, ostsin mägedena kraami kokku ja tegin õhtuks kolmekäigulise eine umbes kümnele inimesele või nii, teenides sellega ära Viktori ema joovastuse - meid-sööjaid oli nimelt kõigest viis ja ta rõõmustas, et ülejäänu saab külmkappi panna ja ta ei pea nüüd nädal aega süüa tegema :D Tolle õhtusöögi menüüsse kuulus: soe aedosasalat, baklazhaaniguljash, juustukook hapukirsikastmega.
Jäätised olid seal hirmus head, nii Serbia tänavakohvikutes kui Austrias. Nendest mul pilti pole, aga kujutage üldiselt lihtsalt Itaalia jäätist ette :)Novi Sadis sõime veel lauasuurust ja hirmus maitsvat pitsat. Suitsupakk ja välgumihkel on mõõtkava tarbeks :)
Täitsime ühe mu talvise unistuse: istusime Petrovaradini müüridel, Doonau jalge all voolamas, ja sõime samal hommikul korjatud arbuusi. Kas ma pean mainima, et see oli parim arbuus, mida ma see aasta saanud olen? :)
Sealsed puuviljad olid üldse sellised, et mul on praegu veel väikestviisi raskusi Eestis müüdavate aprikooside, virsikute jne nautimisega. Elu parimaid aprikoose sain varahommikuselt Bori turult.Belgradis käisime söömas ühes peenusele pretendeerivas restoranis (muidu oli kena, aga isegi klientidelt võeti vetsu eest raha jne). Oli muidu mis oli, aga nende singis küpsetatud kanamaks oli absoluutselt parim.
Salzburgis oli meie esimene söögi moodi eine ühes toredas Aafrika söögikohas. Meil olid enne "guy"- ja "dude"-naljad (minu jaoks on "guy" ikka sooliselt markeeritud sõna, aga ikka ja jälle pöörduti mei ekolme poole "hey guys", ja me arutasime, et mis siis ikka, minust peab ka "guy" saama ja veel parem, kui "dude"). Lõime menüü lahti - ja sealt vaataski vastu vitaalse djüüdi hommikueine. Selle ma pidin saama!
See oli tõesti väga hea ja apelsinimahl oli värskelt pressitud ja toidud olid teistmoodi vürtsitatud, aga maitsesid jumalikult. See oli mu esimene kogemus päris Aafrika köögiga ja selle põhjal võiksin küll Aafrika toitu armastama hakata :)
Vahest kõige Austria-pärasem lõunasöök oli meil 1800 meetri kõrgusel.
Olid praekartulid verivorstitükkidega, oli hernesupp, oli veel mingi sarnane praad (Eesti kodutoidu stiilis), loomulikult oli õunastruudel:
Koht, vaade ja seltskond oli selline, et ütlesin Koljatile: "NÜÜD võid joodeldada." Enam ta ei tahtnud, erinevalt Salzburgi linnaliini bussist, kus ma olin valmis sellisel juhul hädapidurit tõmbama ja bussist evakueeruma.SEE oli parim shokolaadivaht, mida ma kunagi saanud olen. Ühes Salzburgi kenamat sorti restoranis.
Novi Sadi - Salzburgi bussis sõime viimaseid Serbiast kaasa ostetud pirukaid, näiteks lihatäidisega suurt pirukat, kus õhuke saiakiht oli vaid liha kooshoidmiseks.. ehk siis liha pirukaga :) Ja Viinist Novi Sadi sõites oli meil saia vähem kui vorsti, niisiis sõime mitte vorstisaia, vaid saiavorsti:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar