Riiast

Hea reisi järel on samasugune vaimne "pohmakas" nagu pärast head larpi või kontserti või muidu pidu või seminari. On natuke tühi ja kurb olla, on igatsus värskelt kohatud ja juba lahkutud sõprade järele, on natuke nukker tagasi minna külmema päikese alla, mittenaeratavate inimeste keskele. Hiljuti tuli kellegagi kuskil reisi peal jutuks, et reisides või välismaal elades võib see juhtuda, sa kas oled kodus igal pool või sa ei ole enam kusagil kodus. Ma ei teagi, kuidas minuga on.. võib-olla pigem veel see esimene variant. Ma ei ole siiani üle kahe nädala korraga kuskil välisriigis olnud, eks näis, kuidas sügisene Salzburgi-kuu mõjub: kas kipun Eestisse tagasi või tahan sinna kauemaks jääda. Indianasse pole ka mõtet lühikeseks ajaks minna, pigem on jutt ikka semestrist või paarist..

Eile jõudsin vapralt isegi kella üheksasse sektsiooni, ehkki lihased meenutasid veel elavalt öö otsa tantsimist ja vihjasid, et palju targem oleks kuskil vaikselt lamada ja mitte eriti liigutada. Samas.. pole hommikut, mida üks itaallase tehtud ja serveeritud kohv päästa ei suudaks :) Nii et täiesti vapralt ja ärksana pidasin vastu. Ahjaa, hommikul ülikooli poole kõndides sattusin tänaval Pillega kokku, tartlaste kontsentratsioon Salzburgi kesklinnas oli päris kõrge :)
Juba tuligi lõuna ja aeg kurbusega hüvasti jätta ja viimaseid kontakte vahetada ja lubada kirjutada ja kunagi veel näha. Rongi peale läksin veel läbi oma armsama koha, et sellega natukeseks hüvasti jätta. Viinis sain kõigepealt kokku ühe ema kolleegiga. Ta on tõesti hüperaktiivne :) Juba jõudis ta mind kõiksugu projektidesse meelitada, kusjuures ma pole veel sugugi kindel, kas minust neis mingit kasu oleks. Haridustehnoloogia pole ju üldse minu rida.

Ööseks läksin ühe salsataja poole. Mul oli natuke nagu Aafrika nädal, Salzburgi majutaja on lõuna-aafiklane, üks tulevane kolleeg on egiptlane ja Viini majutaja on berberi päritolu, s.t Alzheeriast. Ta on seitse aastat salsaga tegelenud ja pea iga nädal pidudel ja trennides käinud ja Viinis oli eile umbes 10 salsapidu ja need olid meie elukohale väga lähedal.. ja kohutav lugu, me olime mõlemad liiga väsinud, et tantsima minna! Natuke sealsamas tantsisime, aga peoks ei jagunud jaksu. See oli küll kohutav :) Vähemalt leppisime kokku, et järgmine kord teeme selle tasa. See-eest oli väga huvitav rääkida. Ta on Euroopas elanud juba 1996. aastast ja kurtis, et ta on praegu nagu kahe kultuuri vahepeal - ta ei tunne end enam Alzheerias koduselt, aga ka Euroopa kombeid pole suutnud päris omaks võtta. Samuti suhtutakse temasse Alzheerias juba kui võõrasse ning austrialased suhtuvad veel kui võõrasse. Ja ta ei tea enam, kas tal üldse õnnestub abielluda, just selle kultuurilise kahevaheloleku tõttu.. ta ei oska enam Alzheeria kommete järgi elada ehk kogu oma elu ühele naisele pühendada, ja samas Euroopa ühepäevaliblikaarmastuse kultuur käib talle üle jõu.

Nüüd olen otsaga juba Riias, teen bussini aega parajaks. Ongi see reisikurbus. Juba teen otsast tööd ja katsun argipäeva naasta. Vähemalt oleme nädala pärast jälle Austrias :)

Ahjaa, Riia linnaliinibussis (lennujaamast kesklinna) loeti tõesti suuri kohvreid üle ja kästi nende eest ka piletit osta. Äkki siis ongi selle kohta mingi seadus?