Armastusega Austriast

Viimaks ometi natuke netti! Panen arvutisse kirjutatu kohe üles.

Istun praegu seda kirjutades rõdul päikese käes. Ümberringi laulavad linnud ja puulatvade vahelt paistavad kaugemalt Alpid. Söön Viini vorstikeste ja kollase paprikaga omletti, mille just valmistasin. Tassis aurab kuum kohv, mis mind kannus ootas, ja kohalik piim selle peal on tõesti kohutavalt hea. Alpiaasade värk :)

Ma pole ammu päris üksi reisinud, võimalik, et viimane kord oli 2006. aastal Hollandis. Alustan siis algusest, et kogu see ilu kirja saaks.

Aeg Eestis möödus jälle kuidagi palavikuliselt, magamata, pingutades, töötades, rebenemise äärel. Kõige edukam olin juhendajatega kohtumises, esmaspäeval jõudsin isegi mõlemaga istuda (Martiniga küll rohkem seista :) ja rääkida. Neist istumistest teiseni jõudmiseks tuli kõigepealt mootorrattaga 200 km läbida ja siis pärast tagasi ka :) Muide, ma pole veel kunagi näinud üht professorit sellist kingitust saamas - noorte filoloogineiude piltidega albumit, kusjuures piltide alla on neiud kirjutanud, kui vägev professor ta ikka on :) Ja nagu selgus, on nad Orkutis koguni tema fänniklubi kommuuni asutanud :)
Tagasisõiduks valasin endale Jõelähtmel kaks kohvi sisse, et mitte lenksus magama jääda. Tagasisõit oligi päris kohutav, esimesi vihmatörtse sain juba enne Aegviidut ja pärast Aegviidut läks ühes kohas lausa hulluks, sealt Tartuni sõitsin lausvihmas ja äikesetormis. Vahepeal oli vihm nii tihe, et pidin 50-60-ga tiksuma, nähtavus oli lihtsalt null ja teed kattis paks veevaip. Muidugi tuli alles siis meelde, et ma pole see aasta veel sõiduriideid veekaitsevahendiga töödelnud, Tartusse jõudes olin üdini läbi ligunenud, ainult jalad olid kuivad. Isegi raha oli rahakotis läbi ligunenud!

Teisipäeval tegin veel viimase minutini tööd, kuigi magamatuse aste oli selline, et ega ma selles väga edukas olnud. Üsna viimasel hetkel pakkisin asjad ja kihutasin jooksuga bussi peale, et Tallinnas Riia ööbussile saada. Kõik sujuski, jõudsin ilusti lennujaama ja olin nii väsinud, et magamajäämiseks piisas juba lihtsalt kuskile istumiseks. Võtsin oma traditsioonilise apelsinimahla (Riia lennujaamas peab alati natuke peenraha olema, et automaadist värskeltpressitud apelsinimahla saada :), kuidagi sain lennukile.. AirBalticu hommikusöök oli
traditsiooniliselt imehea ja mu kõrvale sattus istuma väga põnev inimene, kellega rääkides lend vaid hetkepikkusena tundus. Viinis lülitasin autopiloodi sisse ja suutsin end ootamatult edukalt kohe lennujaamast õigesse rongijaama organiseerida.

Aega oli, võtsin maasikaid ja gaseeritud õunamahla ja läksin Doonau äärde neid sööma. Päike paistis, inimesed olid õnnelike nägudega ja ma sain aru, et Austria on üks paganama hea koht. Sain ka ühe isemoodi kingituse. Tänaval peatas mind mees, kes jagas väikseid broshüürikesi, kuidas perevägivalla puhul abi saada jne. Seletasin talle, et neid broshüüre on kellelgi teisel rohkem vaja kui minul, aga ta tahtis mulle ikkagi midagi kinkida ja kinkis pisikese plastmassnuku, mis pidi olema elusuuruses koopia 10. rasedusnädala lootest. Mul oli
kahju, et mul polnud talle midagi vastu kinkida. Ma usun, et see, mida ta teeb, võib tõesti midagi muuta, ja mul oli õnnelik tunne, et on inimesi, kes seda teevad - kes ei pea paljuks päevade kaupa tänaval seista ja võõraid aidata.

Rongisõidust mäletan ainult seda, et kui vahepeal silmad lahti tegin, vaatasid akna tagant vastu vaated, millest võiks lihtsalt pildi teha ja panna piltidega sõnaraamatusse sõna "idüll" juurde. Rohkem poleks midagi vaja. See oli nagu muinasjutt! Tillukesed alpiaasad, lehmakarjad, nukumajad, maja taga mäenõlval kepslemas väikesed küülikud.. Mul ei ole see kord fotokat kaasas, nii et pean neid pilte lihtsalt mälus hoidma.

Rongijaamas astus mulle kohe juurde mingi tüüp. Eugene pidi mulle vastu tulema, aga CS pildi järgi mäletasin nagu umbes 50 kilo kergemat kujutist. Pealegi hakkas tüüp kohe midagi kiires ja veidi imelikus saksa keeles seletama. Tegin põhjendatult nägu, et ei saa midagi aru, küsisin:
"What?", aga ta lasi muudkui edasi. Viimaks ütlesin selges eesti keeles, et ma ei saa praegu mitte mõhkugi aru. Selle peale vajus tema mokk töllakile: "What?" :) Jätkasin inglise keeles, et näed, just seda ma mõtlesingi. Siis lasi ta kiires inglise keeles edasi, mul vahetpidamata kätt raputades, rääkis, et ta ootab kedagi ja tutvustas end. Nimi ei olnud õnneks Eugene :) Siis lugesin sõnumist, et mind peaks oodatama piletimüügikassa juures. Läksin seda otsima, mu uus "sõber" takjana
tihkelt kannul. Leidsin Eugene üles, "sõber" aga kukkus kohe ennast ka tutvustama. E. vaatas mind veidra näoga ja küsis, kas ma olen kahekesi? Kinnitasin, et kindlasti mitte, ja uus sõber sai viimaks ometi vihjest aru ja lasi jalga.

Ahjaa, kuidagi oli nii juhtunud, et Eugene vaatas CS-is mingit vale profiili, mitte minu oma. Selle teadmiseni jõudsime alles õhtul, pool päeva aga sain pidevalt imestada - miks ta arvab, et ma 23-aastane olen, miks ta küsib, kas ma olen kõvasti alla võtnud ja kuhu mu ninarõngas on saanud, ja see viiulimäng..
Viisime mu kraami ära ja läksime linna peale. Austria on praegu nagu jalgpalliplaneet! Autodel on lipud küljes (kes mis maad toetab), inimesed on pehmemal juhul vastavates t-särkides, tihti aga üleni vastava riigi värvidesse värvitud, sh juuksed (nägin ka värviliste parukatega politseinikke!!), kõik reklaamid on praegu kuidagi jalgpalliga seotud.. Linn on jalgpallihulle täis. See näeb kokkuvõttes välja nagu suur karneval, igal pool on eri riikide gängid, vastavad kostüümid, lipud, sallid, harjutatakse ergutuslaule ja treenitakse trummide ja pasunate
kasutamist.. Käisime mäe otsas kohvikus söömas ja igast lauast kostis erinevas keeles juttu.

Eugene on eluaeg töötanud helikopterite tehnilise kontrolli peal. Eri riikides, sõjaväes ja eraettevõtetes, kõikvõimalikes baasides.. Mis veel põnevam, tema emakeel on afrikaans ja kodukant Pretoria (täpsustuseks olgu siiski öeldud, et ta on Euroopa juurtega). Ma pole kunagi enne ühegi sealt kandi inimesega nii pikalt rääkida saanud. Kohutavalt põnev! Aafrika sai ühe õhtuga kuidagi palju omasemaks ja kodusemaks paigaks.

Vägevaim osa õhtust oli kopterite hooldusbaasi külastamine. Sain kõike oma käega katsuda ja proovida, esimest korda elus kopteri juhitooli istuda, Schumacheri-poisi lennukiga tutvust teha, võisin kõiki asju küsida.. Sealsamas oli ka politsei ja kiirabi kopteribaas, nii et helitaust oli samuti teemakohane. Milline nauding :)

Söömas käisime tõeliselt heas kalarestoranis. Ohh.. milline toit! Mul tuli puha Vahemeremaade tunne, kõik oli nii värske ja tohutult maitsev. Esimest korda elus sain sellist asja nagu kalamarjasalat. Tundus, et värske punane kalamari oli pastaks lastud ja koos soolase kohupiimaga vahustatud. Värv oli selline mannakreemiroosa ja maitse.. ma ei oskagi
praegu kirjeldada, aga ootamatult hea.

Siis läksime jalgpalli vaatama. Mu elu parim jalgpallielamus :) Siin on ikka tohutud fännide hordid koos ja möll on selline, et isegi kui ei tea, kes mängivad (ma olin kindel ainult selles, et tegu on jalgpalliga ja Beckhami nägu tuli tuttav ette :$), on ikka joovastav tunne.

Edasi siirdusime kohaliku ööeluga tutvuma. Olgu öeldud, et ma pole eriline baari-inimene, tõtt-öelda mäletan kõiki oma baariskäike üksikasjalikult ehk siis neid on olnud võrdlemisi vähe ja ma ei ole mittemäletamise seisundini kunagi jõudnud :) Eile oli aga küll äge. Kohutavalt lahe muusika ning rahvas, hispaanlased olid tulnud tähistama ja kreeklased masendust välja valama. Tuleb tõdeda, et jõin üle pika aja tekiilat ja et see oli täpselt nii hea, nagu ma mäletasin :) Ainult
sidruni asemel anti siin apelsiniviil. Tekiilalt läksime üle Aafrika kokteilide degusteerimisele, kuna mul oli asjatundja kohe käepärast võtta :) Raudselt parim variant oli Kahlua koos Coca-Cola ja ohtra jääga. Lähenesime asjale teaduslikult, vahele jõime vett ja võib öelda, et kõndida õnnestus endiselt sirgelt ning täna on igati hea olla.
Kindlasti aitas sellele kaasa see, et pool ööd veel tantsisime. Tegime kultuurivahetust, ma õppisin temalt Aafrika tantse ja õpetasin omakorda salsa- ja bachatanippe. Ega Aafrika ja Ladina-Ameerika tantsudel palju vahet olnudki, tunne oli üsna sarnane. Leppisime juba kokku, et kui ma juuni lõpus uuesti Austriasse tulen, läheme tantsuga teisele ringile. Ta
on tantsimise suhtes sama hull kui mina :)

Jah, M. ja K, kui me juuni lõpus Austriasse tuleme, teeme vahepeatese Salzburgis :) Siit läheb muide otsebuss Novi Sadi! Salzburg on mu uus lemmiklinn selles kandis ja see on lihtsalt ideaalne, et nad on taibanud mu kahe armsama linna vahele bussi käima panna :) Öömaja on meil siin ka olemas, nii et.. oh.. hea-hea reis ootab meid :)

Olgu.. lõpetan praegu, linna peale jalkamelu nautima.