Töötasin ja väsisin natuke üle, pea-aegu krõksuga katki. Eile õhtul olin juba täiesti zombie-rezhiimil. Täna magasin kõik sisse ja välja ja panin end tasakesi tükikaupa jälle kokku. Nii hea oli natuke aega päris üksinda olla (kass ja kilpkonnad ka muidugi). Tegin väikseid harjutusi meeltele. Mul on riiulil üks uus parfüüm (jälle :), Fleur de Cabotine, siiani polnud jõudnud seda rahulikult tajuda. Lasin seda nahale, istusin kinnisilmi ja lasin vaikselt soojal hõngul levida ja tunnetasin, kuidas tuleb lõhna tipp, siis mõne aja pärast südamenoodid ja kuidas see vaikselt nahaga reageerib ja kohaneb. See on kummaline, kuidas head parfüümid eri inimestel tõesti erinevalt lõhnavad. Midagi on ikka ühist, piisavalt, et seda lõhna ära tunda, aga ikkagi..
Siis tegin endale suurepärast kohvi ja sõin selle kõrvale lihtsalt konjakis seisnud viigimarju, tajusin vaikselt neid puhtaid, kirkaid maitseid ja mõtlesin, et elu on hea. Süüa teen alles homme, kui head inimesed külla tulevad. Täielik vaikelu, kui Balkani muusika ja sellele kaasajorisemine välja arvata. Kass vaatab flegmaatilise bioloogi näoga, kuidas kilpkonn tema toidutaldriku keskel istub (see pole küll kilpkonna kohta vist õige sõna) ja tema toitu hävitab. Meie kass on täielik reaalteadlane. Esiteks huvitab teda füüsika (korduvalt ja korduvalt olen näinud, kuidas ta mõne asja sihikindlalt maha lükkab, et näha, kuidas see kukub) ja teiseks tegeleb ta kilpkonnade elukommete uurimisega.
Päeva põhitegevusteks on tegelikult juhendamine ja oma teadusasjade tegemine.

Tegin ka midagi hingele. Kirjutasin Novi Sadi tsikliklubisse ja küsisin, mis üritusi neil meie reisi ajal tulemas on ja andsin teada, et juulis saabun lõpuks ometi. Aastase hilinemisega, aga parem hilja kui ei kedagi ;)

Lipe Cvatu. Video kvaliteet on kohutav, aga parem olekski seal saalis olla..