soome ehitajate tähelepandamatu panus emotsioonisõnavarasse

Ongi selja taga esimene esinemine Emakeele Seltsi kõnekoosolekul :) Mu enda jaoks oli sellel mingi tähendus. Esinemisi kui selliseid on aastatega kogunenud ikka kümneid ja kümneid, igat masti publikule, mitmel tasemel, mitut sorti teemadel. Emakeele Selts on aga nagu sümbol. See on nagu kogu eesti keeleteaduse järjepidevuse sümbol, koht, kus kõik lingvistide põlvkonnad kokku saavad. Publikus istus nii mõnigi, kes ea poolest võiks mulle vanaemaks-vanaisaks olla ja keda olen aastaid lugenud/kuulanud, nende tarkust ja kaunist väljendusoskust imetledes. Oli nii noori kui vanu, kõik aga ühtviisi särasilmsed ja ma tundsin, et mul on au neile rääkida. Ja eelnenud ettekanded olid veel eriti huvitavad. Ma olin küll juba vaikselt magamatusest autopiloodile libisemas, aga see seltskond ajas nii elu sisse, et käisin pärast terve joru kunstigaleriisid läbi, hankisin portselanimaaliks lisatarvikuid jne.

Hommikul väljendus magamatus totaalse hajameelsusega. Olin miskipärast täiesti veendunud, et üritus algab Eesti Keele Instituudis. Seal oli aga suur remont ning enda suureks üllatuseks kuulsin, et EKI asemel on kõnekoosolek täna TLÜ-s. Helistasin kiirelt M.-le, kes õnneks polnud veel kaugele jõudnud, ja tänu talle jõudsin koguni õigeks ajaks Narva maanteele! Teine asi. Autost välja astudes vaatasin. Hmm. Läpakakott on. Kaelarätik on. Aga mul oli ju ometi tagi ka seljas? Väike andmeanalüüs näitas, et tagi peab olema Kükita grillis tooli seljatoel. Jõudsin selle mõttes kiirelt-nukralt maha kanda, kui juhtus ime ehk M. leidis, et ta tahaks selle ära tuua, kohe nüüd. Kuna ma ei jõudnud nii unisena ja nii kähku muud plaani mõelda, juhtuski nii. Kui esinemine läbi sai, jõudis tagi just Tallinna. Mis ma oskan öelda? :) Aitäh muidugi!! Üldse, kui ma oleks täna tsikliga tulnud, jäänuksin vist hiljemalt tagasi sõites lenksus magama.

Küll jõudsin Tallinnas veel politseibussis sõita, siiski mitte "kliendina" :) Väga huvitav oli. Kiirabi asjadega oleme RPR-is ikka kokku puutunud, aga politsei tegemiste ja varustusega pole väga pistmist olnud. J. lubas millalgi Tartusse ka tulla, tema riigiametisse asumisest saadik on meil kokkusaamiseks graafikute sünkroonimine väga keeruline olnud.

Õhtuses Tln-Trt bussis sain jälle osa kultuuridevahelisest õppimisest teemal "ehitajad tulevad Soomest Tartusse pidu panema". Nad olid alkoholitarbimisega juba laeval algust teinud ja bussisõiduks oli konditsioon selline, et terve bussitäis rahvast sai osa kuttide omavahelistest aruteludest etteantud teemadel nagu "minu kogemused Soomes plate peal", "Soome naisuurijate mõju sugutungile pohmaka ajal" ning spontaanselt tekkinud situatsioonist "kuidas ma praegu põiepeatuses mingisse sohu astusin, kas tahate mu tosse näha"? Lisaks sellele muidugi harjunud kõned erinevatele naistele ja joomakaaslastele, kõneleja volüüm põhjas. Mul õnnestus kuidagi jälle sattuda kõige häälekama kuti ette istuma, nii et magamisest ei tulnud midagi, lugesin hoopis Herriotti. Tagant kostva teksti sundkuulmise käigus tegin tähelepaneku, et Ene Vainik oli kehaosade ja emotsioonide ettekandes kahtlemata mitu olulist kehaosa tähelepanuta jätnud. Võimalik ka, et tal ei olnud nii head keelematerjali kasutada. Lisaks eelnevalt nimetamata kehaosadele jõudsin väiksele sotsiolingvistilisele järeldusele, et tagaistuja meelissõnaks on "seapeet". Selle kasutuskontekstide ja tähenduste kohta oleks saanud sealsamas bussis pisema seminaritöö kokku klopsida. Küll on kahju, et mul diktofoni polnud! "täitsa pekkis, kui see uurija mind kongi tagasi viis, oli mul .... kõva nagu seapeet", "sirged nagu seapeedid", "see oli mingi seapeet ju", "minge seapeeti" jne.

Reedeõhtune Tln-Trt buss on ideaalne koht"teistmoodi" keelematerjali kogumiseks :P

Head ööd. Viimaks langen..