.

..Not a solitary thing would I fear
Except when this moment comes near the dancing's end..

Ma teen oma sünnipäeva-postituse täna, sest kes teab, kas sealt Viljandimaalt üldse netti saab :)
Mina.. aastal 2008.

Mul on ikka veel tunne, et me elame igavesti, kuigi elu näitab tihti vastupidist.

Ma usun ikka veel, et suured unistused lähevad täide ja et kõik on võimalik. Elu ümberringi on täis seda kinnitavaid näiteid. Vahel tuleb küll mõni jõnks sisse, aga hiljem selgub, et see oli unistuse täitumiseks hädavajalik. Ilma raskete hetkedeta ei oska neid häid hinnata.

Ma kogun lugusid. Ja mõnes mõttes inimesi. Kui ma vanaks jään, kirjutan raamatu inimestest - neist, keda olen oma elus kohanud. Nii, nagu ma neid nägin. Nende lugudest. Vahel panen neid juba praegu kirja, aga suurem osa alles ootab kirjutamist. Mõnest ma ei oskagi kirjutada, sest ta on nii omaseks saanud, nii lähedal, et ma ei oskagi teda eemalt vaadata. Mõnda lugu ei tohi kirja panna või peab tsenseerima.

Mul on nõrkus inimeste vastu, kes teevad asju kirega. Mulle meeldib vaadata, kui keegi midagi täie kire ja pühendumisega teeb, seda häbenemata. See on ilus.

Mulle meeldivad inimesed, kes on head. Kui kaalukausile panna hea-lahke-avatud süda ja terav mõistus, siis hea süda võidab. Head, ehkki lihtsameelsed (või lausa rumalad) inimesed meeldivad mulle palju rohkem kui targad, aga hoolimatud ja kõrgid. Tarkust võin ma ise ka raamatutest juurde lugeda, aga häid südameid napib maailmas alatasa. Välimus on üldse kuskil kümnendal kohal või nii. See võib seoses vanuse ja rahakotiga kiiresti muutuda, aga loomus jääb samaks. Väga harva, kui ma märkan uusi riideid või soengut - see on juhus, kui see mulle silma jääb :) Küll aga panen tähele inimese olemust, tema iseloomu detaile ja maailmavaadet.

Mind teevad õnnelikuks igasugused pisikesed asjad. Liivahunnikus vihtlevad varblased, hommikukohv päikeselaigus, pärnaõielõhnas jalutamine, tantsimine, maanteel tsikliga kiirendamine, sõbralt saadud kiri, ühine laulmine konvendis, rahuhetk kuskil linnast väljas, õndsuseni hea toit..

Pesumasin on minu meelest üks maailma parimaid leiutisi. Mõelda, paned mustad riided sisse ja natukese aja pärast tulevad puhtad välja! Nõusid pesen küll hea meelega käsitsi. See on hea aeg oma mõtete mõtlemiseks.

Mind ajab vihaseks alatus, sallimatus, kitsarinnalisus; see, kui kellelegi liiga tehakse. Minu kuuldes on targem vältida lauseid nagu "homodele ei tohi lapsi lubada", "kõik juudid on sellised-ja-sellised" jne. Ma olen ajaga nii palju targemaks saanud, et ei torma enam tuliselt vaidlusse, aga võib-olla paneb see mind ütlejat natuke teistsuguse pilguga vaatama.

Ma väldin võimaluse korral purjus inimeste üritusi, s.t üritusi, kuhu minnakse jooma. See joomine-joomise-pärast on mulle ikka veel natuke selgusetuks jäänud. Pealegi on suhteliselt kainena seal piinlik olla, sest sugugi mitte kõik ei oska vindisena käituda ja erinevalt nendest on minu mälu järgmisel päeval alles. Seltskondlik napsutamine on ok, kui piiri pidada osatakse. Mul on pohmakas olnud kord elus (põhikooli lõpupeo järel :D) ja sellest ühest korrast piisas täiesti kogu eluks.

Mul on palju mitte-eestlastest sõpru ja tuttavaid. Osalt on see muidugi seotud aktiivse reisimisega, aga ka Eestis on neid tekkinud omajagu. ERITI ärge katsuge minu kuuldes esineda väljenditega "kõik venelased Eestis - okupandid" vms. Ilmselt ma ei viitsi vaielda, aga see pole teema, millega punkte koguda. Rahvusest olulisem on inimese iseloom ja elukombed ja selles osas võiks märkida, et kõige rohkem kahju teevad eestlastele ikka eestlased ise.

Ma usun, et maailma saab muuta. Oluline on ainult vahet teha asjadel, mida muuta saab ja mida ei saa, sest nendega, mida ei saa, pole mõtet end lõhkuda. Aafrika näljahädaliste pärast võib kas või iga öö oma padja märjaks nutta, aga see ei muuda midagi. Küll võib veidike muuta ühe tänavale sattunud inimese päeva, kui talle süüa viia. Peab märkama pisikesi asju, mis paljude poolt tehtuna pikapeale maailma muudavad - prügi sorteerimine, mõttekad valikud poes (olgu siis kas või õiglase kauba ja ökoasjade eelistamine), väsinud poemüüjale naeratamine, maaslebaja juurde astumine ja talle vajadusel abi kutsumine.. Nii heal kui halval on kombeks paljuneda, parem siis jagada head.

Ma armastan elu.