sürrealistlikult

Lumehangedes Tallinn on üüratu sügise järel midagi tõeliselt sürralistlikku. Hangedes ukerdavad autod, lumesahkade kolonnid, valgete mütsakatena liikuvad jalakäijad, harjumatu vaikus ja igal pool pehme valgus, mis kogu linna endasse mähib. Igal sammul kahetsesin, et fotokat kaasa ei võtnud.

Äkitselt marssisid mööda laulvad krishnaiidid. Trummidega. Värviliste hõlstidega. Vähemalt olid joped peal ja saapad jalas.

TLÜ fuajees vestlesid Suur Peeter ja Väike Peeter, üks poiss vast 140 cm pikk, teine kahe meetri kandis.

Koolitamine läks hästi, küsimusi küll pea-aegu ei küsitud, aga lõppeks sain mina nad enda valdusse alles pärast kaht grammatikarohket päeva, nii et kõik olidki juba kohe-kohe kustumas. Magama keegi ei jäänud, aga küllap kõik mõtlesid juba sellele, kust labidaid saada, et oma auto parklast välja kaevata.

Trenn oli heaheahea. Ideaalse punkti pani edasijõudnute tunni lõpus "Lamento boliviano". Gero on õnneks hakanud meie käest küsima, mida järgmiseks tantsida tahame :) Tänu sellele pääsesime täna ka lambadast (see on julm, julm, JULM tants!). Homme ootab 1,5 tundi peotantsu ja siis veel salsapidu. Kohustused ka muidugi, aga mis neist ikka praegu kirjutada :)
1. aprilli tähtajanimekirja vaadates on niikuinii varsti kanda üldist vingu ja virinat või siis vähemalt magamata öid.

Siin on "Lamento boliviano" koos ühe toreda bachata-esinemisega. Enam-vähem kõiki neid värgendusi oleme juba õppinud, nii et võiks peotäiest nöörist seeliku teha ja lavale taidlema minna :P